Avalaks! Möödunud nädalavahetusega võib öelda, et Eesti suvine autospordihooaeg on alanud. Selliseks tähtsaks sündmuseks on pea alati “Streetrace avalaks,” mida korraldatud ajavõtuga juba 11 korda, kokku aga 15. Kui varasemalt on keskendutud otsejoones kiirendamisele ja rehvipõletamise šõuvõistlusele, siis sel korral oli Kiltsi vana sõjaväelennuvälja kitsamal rajal toimumas ka driftitrenn.
Ning rahvast jätkus mõlemale! Mina, kui mitte dragisõber, kel alati raskusi mõistmaks, miks otsesõitmine niivõrd palju inimesi kohale toob, pean siiski tõdema – selline üritus on ülivajalik noortele spordi tutvustamiseks. Siiski oli kõigil, kes minuga sama arvamust jagasid, võimalik nautida hoopiski külg ees liikumise kunsti.
Ja vaadata oli palju, hulgaliselt oli rajal uusi või ümbertehtud autosid. Eesti driftimasinate kvaliteet on teinud korraliku hüppe, autod ei näe enam välja põlveotsas ehitatud ja tühjaksloobitud pannidena, vaid kõikjale on pööratud hulgaliselt tähelepanu.
Plastikud on tehtud vastavate autode järgi, ninad ja tagumikud ehitatud toruraamidele. Salongi kiigates vaatavad vastu pedalboxid, väga ilusasti fabritseeritud hoovad-kangid ja kapottide alt vastu vaatamas palju läikivaid detaile. Kuid antud hetkel ei keskenduks sellistele asjadele, selleks on garaažide lood ja autode tutvustused.
Meie jaoks oli siiski tähtis sõitmine! Mihkel Norman Tults oli meist mitmete tagasihoidlikul hinnangul teinud vast suurima hüppe edasi. Eduard Vahemetsalt E28 soetamine oli kahtlemata õige samm. Stabiilsuselt jäävad vast enamus Eesti võistlejaid veel Etsile alla, kuid see, millise vihaga Tults varasemalt väga rahulikku autot loopis, piinas ja lähedale ronis…uus “Sõge” tekkimas?
See-eest maadles aga Jako Pino süütemuredega. Umbes 700-hobujõuline M3 ei tahtnud kohe üldse oma täit potentsiaali näidata ja tõrkus.
Sellel hooajal on oodata palju muudatusi. Varasem Street klass muutis nime Pro-Streediks ja nõuab nüüdsest vähemalt turvakaart. Sellega seoses olid paljud mehed oma autod täitsa laiali kiskunud, puurid sisse pannud, tehnikat uuendanud-suurendanud ja muidu autot parendanud. Üheks näiteks oli kindlasti Martin Vaga, kelle E30 nüüd näiteks ka BMW V8 mootorit, WiseFabi ja muid ilusaid tükke veel omab. Kahjuks aga oli mingi kotermann kütusesüsteemis sees ja Vagagi ei saanud päris täit jõudu rakendada.
Samas oli kohal väga põnev uus lisanduja – Allar Aasmaa AL Driftteamist. Sõidukiks sileda olekuga ja ahjusoe E46 sedaan. Auto liikus ja suitsetas küll! Ka sõitja näitas potentsiaali, ilmselgelt hea lisa taaskord AL-i punti.
Tultsiga tegi pidevalt tandemeid Kert-Eigo Kulla ja tegi seda väga stabiilselt. Nagu tegelt ka mehed, mida te seal Viimsi poolsaarel sööte?
PRO klassis olid end kohale vedanud muidugi mägieestlased Henri ja Tarmo, kes ka hulgaliselt tandemeid sõitsid. Puhmas demonstreeris oma ettepoole suunatud kollektorite häält ja ma pean tunnistama – kõrvale väga mõnus. Enam ei hakanud kõrvadele ja praeguse aja GM LS mootorite massis on teistsugusem hääl alati teretulnud.
PS-klassis oli veel lustikummutiga (universaalkere noh) osalemas Martin Teppor ja üks täitsa uus lisandus – kirju E36’ga Aleksandr Pihoja, kellel mootoriks M30B35. Driftisid küll, kuigi mõlemal mehel oleks juurde tarvis nurka!
Karl-Sander Lebbin nautis ehk oma päeva pea kõige enam. Auto toimis, sõita sai kõvasti. Tähelepanu kõrkjale!
Tiimikaaslaselgi ei tundunud kehv päev olema.
Lembitu Laid jõudu valla päästmas.
Lisaks sooritasid mõningaid poognaid ka tulevase street klassi võistlejad. Selles uues klassis sõidetakse vanaviisi – üksiksõidud punktide peale. Nõudmisi vähe ja osaleda odav.
Kas tõesti Audi S4?
Üks E21.
Siinkohal näitamas küll Randar Kajo, kuidas saab sõita alajõulise masinaga. Tema enda oma lihtsalt polnud veel valmis ja tuli laenata sõbralt.
Mõlemale rajale jätkus igatahes kõvasti inimesi ja ilusat ilma ning kenasid autosid nauditi kahtlemata üksjagu palju. Kohal oli nii kiireid, kui aeglasi, ilmselgelt oli kõigil võimalik leida endale sobiv paariline.
Juho pruun kompressoriga ülelaetud M3 püüab alati pilke.
Kolmene tandem. See küll lagunes laiali “Craci augus.”
Päeva lõpetas traditsiooniline rehvipõletamise kuninga väljaselgitamine. Viimastel aastatel autosid küll napib, kuid tossu jätkub kõigile küllalt. Sel korral olid osalejateks Ford Sierra, Opel Omega, BMW E30 ja Buick Skylark. Viimane neist oli tõeliselt üllatav valik, kuid peab tunnistama – “There’s no replacement for displacement!*” Kuigi autol lendas juba esimese võistluselemendi ehk aja peale kaheksate tegemise jooksul roolivõimurihm ribadeks, võitis viimase osa ehk rehvide puruks laskmise see auto mängleva kergusega ja sai endale ka Burnout Kingi tiitli.
Tulevane BK andmas oma parimat.
Rahvale paistis igatahes meeldivat.
Vaata ka meie galeriid:
>>>Klikk siin<<<
Suured tänud pildistamise eest härra Vaiko Noorele!
*A necessary evil – vajalik kurjus suuremas plaanis hea eesmärgi nimel.
*There’s no replacement for displacement! – Kubatuurile vastast pole.
