Just sellise küsimusega tuli lagedale Ruben, kui me ütlesime talle, et tahaks temaga Oldbaci autost rääkida. Selgus, et tema räägib lihtsalt Tõnise autost, mingite peenete nimede ja turundusnõksudega tema kursis pole. Tema teeb oma tehnilist asja ja muust katsub ennast eemale hoida.
Mis see “oma asi” siis on, mida saab teha nii, et teised ei sega ja tema ei sega teisi? Rubeni asi on praegu vedrustus ja see on nii oma asi, et tema kontoris kohapeal ei käigi, teeb seda üle mere distantsilt põhitöö kõrvalt. Põhitöö on tal juba rohkem kui kuus aastat Rootsis Ängelholmis ühe kiilaka mehe juures, kelle nimi on Christiani von Koeniggggsenisseggsegnignigsegigiseg (tm top gear). Järelikult peab nutti olema, et lastakse ehitada autosid, millega isegi The Stig sõita kardab.
Ruben on nii tagasihoidlik poiss, et temast meil pilti pole, seega vaadake seda 3d skännimise pilti hoopis.
Siis kui Ruben oli alles pisike poiss, erines ta teistest poistest selle poolest, et… Tegelikult ei erinenud, tavaline poiss kellele meeldis asju ehitada. Aeg möödus, ikka tahtis ehitada, ei saanud kuidagi kontrolli alla seda värki. Ehitas siis edasi. Sellega sai sihi selgeks suht varakult, erinevalt meist, kes ei tea siiani, mida päriselt teha tahaks. Kuidagi suutis keska ära vingerdada ilma suuremat ehitamata, siis otsustas TKTK-sse õppima minna – saab lõpuks midagi ehitama hakata!
Iga asi oli vaja kokku panna ja laiali lammutada niikaua, kuni selge, et kuidas asi töötab. Eks algul ikka kippus juppe puudu või üle olema, aga see on puhas optimeerimise küsimus. Siis hakkas pihta selline projekt nagu Formula Student. Seal tahtsid kõik teha midagi mootoriga või aeroga või midagi muud huvitavat, Ruben hakkas nokkima raami kallal, sest keegi teine ei teinud. Tegi raami valmis, siis hakkas nokkima pedalboxi kallal, sest jällegi – keegi teine ei teinud, siis käänmikud jne.
Studenti asja tegi Ruben kokku 5 aastat, algul osales ehitajana, hiljem juba õppejõuna. Soovitab seda kogemust kõigile, kellel vähegi selleks võimalus avaneb, hea võimalus olla hands-on tipptehnoloogia kallal ja nagu tulemused näitavad, siis maailma parimate seas. Huvitava faktina võib lisada, et paljud kes on tudengivormelite projektides erinevate ülikoolide juures osalenud, töötavad praegu erinevates võidusõidutiimides või on kähkusõiduautode tootjate palgal. Kõlab nagu väärt hüppelaud.
Et päevatöö kõrval kogutud tarkus lihtsalt unustusse ei vajuks, oli vaja käed tegevuses hoida. Selleks oli hea koht BMW-Cup, kus konkurentidele vastu saamiseks tuli vedrustust sättida niipalju kui reeglid lubasid. Leiti paar auku reeglites ja sai vastu ka ilma mootorit viilimata. Nagu selliste meestega ikka juhtub, võeti ta reegleid kirjutama. Ja muidugi läks kogu odava pemmikapiga nii nagu Leedukad ütlevad – “kui sa tahad mingit sarja kalliks teha, kutsu üks eestlane osalema”. See muidugi pole nüüd otseselt Rubeni pihta, vaid reeglite tõlgendamisel autoehituses üldiselt, et eestlased otsivad neid auke agaramalt.
Vanaseljaga koos tegemisi oli Rubenil juba sel ajal, kui oli käimas kurikuulus Amperette projekt. Hiljem küsis Tõnis mitmeid kordi juba käesoleva projekti raames nõu, et äkki paneme Junole suuremad rattad ja saabki hea. Siis selgus, et raam on vedel, siis oli veel vaja siit-sealt sättida. Siis ei sobinud aero enam raamile, siis prooviti kuskile reeglitesse ikkagi mahtuda ja nii ta käis.
Lõpuks tehti autole uus raam ja hakati korralikult teaduslikult lähenema asjale. Nagu esimeses loos mainitud, tehti igale muudatusele uued arvutused. Lõpuks jäi Ruben ainult veermiku peale, kõike teha ei taha ja ei jõua ning kui midagi teha, siis korralikult. Muudes asjades räägib kaasa niipalju kui aega on.
Nüüd käib juba juppide tootmine, et saaks päriselt ka testida. Muidu muudkui renderdad ja joonistad aastaid aga ehitamiseni ei jõuagi. Mehed Itaalias teevad vaikselt juppe ja vajadusel viimaseid muudatusi, sest iga asi mis ekraani peal justkui sobib, siis päriselt tükke kokku pannes selgub, et mingile poldile ei pääse mitte kuidagi ligi. Sellepärast tahab Ruben ise ka tavaliselt esimese kokkupaneku juures kohal olla või ise kokku panna detaile, et näha, kas asi päriselt ka töötab või on kõigest “fits in cad”. Sama on näiteks kokpitti ronimisega, ruumi istuda võib ju olla, aga nagu juba legendid puu otsas ütlesid “Sisse peab ju saama!”
Ja noh, asi võiks välja ka näha. Sellega õnneks väga muret ei ole, kunstiinimesed on tiimis ja tööstusdisaini tarkus on majasiseselt koguaeg kättesaadav. Enamus tööd on arvutis praeguseks tehtud, nipet-näpet veel jäänud ja viimased tähtsad otsused veel vaja teha. Mis need on, sellest ilmselt juba järgmises loos.
