Nende Oscar Wilde´i sõnadega julgen kuulutada avatuks Team Ghost´i hooaja 2012! Kohe räägin täpsemalt!
Kõik me kogeme rahuldustunnet, vahet pole millist. Rahuldustunde erinevaid vorme ja võimalusi on õnneks piisavalt palju, et kõigile jaguks. Tulge jalutage minuga läbi viimaste sündmuste ja saate ehk aru.
Aus oleks alustada algusest. Tänase Team Ghosti omamoodi sünni päevaks võib lugeda eelmise aasta Haapsalu etappi, mil Craci auto kõrvalistmele potsatas üks igavesti suur mehemürakas, kes väitis, et tal on driftist täiesti kama. Ja et ainuke põhjus, miks ta sinna kitsasse tooli ennast sisse pressib, on tema lahke iseloom. Igatahes rihmadega kinni me ta saime ja Crac temaga sinna kurikuulsasse auku põrutas. Tagantjärele peab seda auku siiski tänama, sest lend oli nii võimas, et see mehepoeg leidis, et drift on maailma vingeim teema ja et tema tahab ka.
Eks me kõik oleme neid “kui mul oleks” ja “kohe kui saan” kõvatamisi kuulnud ja tol hetkel ei osanud suurt midagi ka sellest arvata. Aga kes oleks osanud arvata, et poisil on tõsi taga ja juba hooaja lõpus istus kamp inimesi maha ning hakkas arutama ja arvutama. Kogu selle protsessi käigus sai selgeks, et auto on üks asi aga selle edukaks jooksutamiseks on vaja luua ka usaldusväärne meeskond.
Uskuge, ma ei pea hakkama selgitama teile Ghosti poiste tagamaid. Nende käekiri, asjade läbimõtlemine ja kohati debiilsuseni minev punktuaalsus on seda seltskonda tundvatele inimestele kõneainet pakkunud aastaid. Seega pole midagi imestada, et see mürakas vend, nimega Jarmo Luht, võttis nõuks oma adrenaliiniväljundit teostada just läbi nende meeste. Ega ta ju loll pole.
Et jutt lohisema ei läheks, teeme suure hüppe ajas edasi, mil tänase trennipäevani oli jäänud 72 tundi ja viimased pingutused kahe masina kallal kestsid sõna otseses mõttes ümber kella. Kui sul on tiim, siis toimivad asjad täiesti teises loogikas ja selle paremaks mõistmiseks on kasulik sinna kuuluda. Muidu võib kogu asi üpriski veider tunduda. Mingit erilist au ja kuulsust siin ju ei jagata, mammonat ammugi mitte. Järelikult peab olema midagi muud.
Kell 10.10 saabusime me Kiltsi lennurajale, kolonnina. Tiimi kahte võistlusautot täies lahinguvalmiduses oli näinud eelnevalt käputäis inimesi. Tunne oli väga eriline, nagu ikka hooaja alguses. Aga seekord oli õhus palju küsimusi.
Tänu meie sõbrale Markusele ja tema sponsorist tööandjale tirisime lagedale pop-up telgid ja panime oma laagri ülesse. Ilm oli mõnusalt soe, tunne kergelt ärev. Need eelnevalt mainitud küsimused polnud õhust kuskile kadunud…
Kuidas autod vastu peavad, eriti uhiuus pill, millega oli sõidetud tänaseni umbes-täpselt 50m?
Mis lapsevead meid üllatavad? Kas meil on vahendid, et need kõrvaldada?
Aga kõige enam tekitas peas küsimusi, et mida Jarmo oma tutika sõiduriistaga suudab või ei suuda…
Sel ajal, kui alateadvus vastuseid otsis, tuli aparaate kontrollima tehniline komisjon. Ja mitte eriti lihtne selline, vaid härra Raul Koov´ga eesotsas. Ma taas ei plaani selgitada, mis mehega tegu, selleks on Google. Mida ma aga edastan, on tema sõnad peale S14A ülevaatamist: “palun kõikidel driftiautode ehitajatel läbi astuda sellest garaazist, kus see auto on ehitatud. Sest nii ehitatakse võistlusautot. Starti ei võiks lubada ühtegi alla selle taseme autot”. See on absoluutselt sama, kui teile öeldakse, et te olete kõvem mees kui Chuck Norris. Ilma naljata.
Teised aparaadid nühkisid juba rada kui me mõlema auto vedrustust seadistama hakkasime. Selleks olime palunud Haapsalusse tulla Peep Pihotalol, kellel rajakogemust ja kilomeetreid rohkem kui teistel kokku. Ja kuna mehe enda rinkasuunitlusega pill evib ka pedal-boxi (mille meie kogemus oli kena ümmargune null), palusime ka selle toimivusele tagasisidet. Igatahes amorte sai krutitud kõvasti ja vajalikku feed-back´i salvestatud. Loomulikult on drifti ja rinka iseloom vägagi erinev aga Peebu kirjelduste järgi oli lihtsam mõista, et mida masinad hetkel teevad.
Paar lapseviga kõrvaldatud, oli aeg suunduda kohtunike mahamärgitud rajale. Kuna herr Luht oli puhas leht, sai igaks juhuks meeldetuletatud igivana reeglit: “alusta kiirusega alumisest otsast”. Õnneks selgus, et see väga vajalik ei olnudki, mehe mõttekäik oli õigetel radadel. Esimene run tutvumiseks läbisõit, teise run´i esimene pool natuke kiirem läbisõit ja kui masin ootas tagasisõidu järjekorras, ütlesin teistele: “ja nüüd tagasi tuleb ta juba külg ees…”.
Ma ei eksinud, Jarmo ei vedanud alt. Tuli nii nagu see auto tulema loodud sai! Full lock ja valge suits. Muud ma väga ei mäletagi, tunne oli isegi kõrvalt vaadates ebareaalne. Ma ei tea, mis seal cockpitis olla veel võis… või kõrvade vahel. Edasine on juba ajalugu. Etteantud rajal tuli punktisõite nagu Vändrast Aveleid (või oli see saelaudu).
Teate, kivi kukkus südamelt. See hooaeg tuleb super. Ei, täiesti segane. Kui sa kahtled või ei tea, kas tulla võistlustele siis tulge vaadake, mis me seal teeme. Ja te ei kahetse. Aga seniks peate pilte vaatama.
Kipsikruvi ei õnnestunudki sinna sisse saada.
Team Ghosti alustala Heikki Gross. Pole teda, pole autosid.
Registreerimisnumber ütleb kõik. Kuskil seal on pragu.
Bensiin. Seda kulus LS2 mootoril 4L per üks sõit.
Neet on uue aja nipukas.
Poognad olid kohati pikad.
Crac kiitis esisilda, hooaeg tuleb põnev.
