On hetki, mil sa arvad, et oled midagi juba teinud. Ja siis tuleb elu ning ütleb: “Ei, kullake, see oli alles soojendus.” Täpselt nii juhtus minuga 8. veebruaril Kaunissaarel, kui osalesin ainult naistele korraldatud jäärajapäeval. Driftipäeval. Jah, päriselt. Ja jah – ka mina sain rajale. Viimati käisin ma jäärajal üle kümne aasta tagasi. Ja ausalt – see ei olnud otseselt driftimine. Pigem midagi stiilis “püüan ellu jääda ja loodan, et keegi ei näe”. Talviti olen küll oma E46-ga natuke hullanud, aga ka see viimane kord jääb nelja-viie aasta taha. Seega võib üsna julgelt öelda, et päris sellises situatsioonis olin ma elus esimest korda.
Kuidas ma üldse sinna sattusin? Selle olukorra eest tuleb tänada head sõpra Igorit. Mingis meeleseisundis – ma ei tea, kas see oli jõulurahu või kerge ajutine hullus – lubas ta mulle oma autot talvisteks hullamisteks kasutada, kuna minu 46 seisab hetkel tema juures garaažis operatsioonilaual. Sõpru tuleb hoida. Eriti neid, kes annavad sulle keevitatud diffriga auto võtmed.
Nii ma siis leidsingi end Kaunissaare põllul, kastetud 1,1 km pikkusel ja 8–10 meetri laiusel jääringil, kus toimus DriftLadies Talvine Rajapäev naistele (Vol. 2).
Kontseptsioon?
* Rajale pääsevad ainult naised.
* Mehed? Raja ääres grilli keeramas, tuju üleval hoidmas ja vajadusel autosid vallist tagasi lükkamas.
* Rajatasu 15 €
* Piikrehvid keelatud
* Toetav ja õppimisele suunatud keskkond
Kokku oli rajal 19 naist. Ühelt poolt tundub see number väike. Teiselt poolt – kui sa oled üks neist 19-st ja kõik proovivad jää peal külg ees liikuda, siis tundub see täiesti piisav. Ja ausalt? Mul on siiralt hea meel, et selliseid üritusi tehakse. Sest ma tean ise väga hästi seda tunnet, kui sa peaksid oma esimese driftikatse tegema kümnete kogenud meeste vahel, kes juba ammu teavad, mis asi on “linking the corners”. Pinge oleks laes. Hirm, et jääd jalgu. Hirm, et sõidad kogu aeg välja.
Spoiler: ma sõitsin paar korda välja.
Päeva relvaks oli BMW E36 universaal. Jah, universaal. Driftivanker perele. Spec list neile, kes tahavad mahlast osa:
* Mootor: M57 3.0d 142 kW (chipitud)
* Differ: type 188, 2.9 ülekanne, keevitatud
* Kast: E36 TDS
* Treitud ühemassiline hooratas
* Labadega sidur + Audi SRE korv
* Shortshifter, hüdrokas, pöördeadapter
* Rehvid: Michelin North Ice 4
Ehk siis tehniliselt kõik eeldused olemas, et “lihtsalt anna minna”. Reaalsus? Auto läks küll külge, aga mina ei läinud temaga alati kaasa.
Kohe päeva alguses tõmbasin Kristjan Sallu Salmre esimese seeria ukse lahti ja ütlesin sisuliselt: “Nii. Õpeta.”
Tagasiside tuli aus ja konkreetne:
* Mängin gaasiga liiga palju
* Ei hoia stabiilsust
* Rapsin rooliga
* Ma ei võta paremat kätt roolilt ära
Põhimõtteliselt checklist kõigest, mida mitte teha. Aga juba nende kahe-kolme paranduse järel muutus sõit märgatavalt sujuvamaks. Kui enne nägi see välja nagu paanikas hüljes jääl, siis nüüd hakkas meenutama midagi, millel oli isegi mingi joon. Sallu kommentaar päeva jooksul:
“Mune on, nüüd on vaja teooria paika saada.” Ma olin kogu aeg arvanud, et just seda esimest pole. Teate küll – ajalooliselt on ju räägitud, et naiste geenides on ettevaatlikkus kõvakettale sisse kodeeritud. Tuleb välja, et vähemalt minu BIOS-is on mingi bugi.
Jäävall ja A-piilar Ühel hetkel sain ka korraliku õppetunni turvavarustuse vajalikkusest. Libisesin külg ees jäävalli ja sain peaga mõnusa kolaka vastu A-piilarit. Irooniline osa? Mul oli kiiver kaasas. Järgmine kord on ta peas. Punkt. See oli täpselt see moment, kus sa mõistad, et “ah, ma teen niisama” ja “see on ikkagi motorsport” on kaks väga erinevat asja.
Diisel vs bensiin – kaks täiesti erinevat maailma
Päeva jooksul sain proovida ka teisi autosid. Sõitsin nii Sallu diisel 1. seeriaga kui ka Kevin Luige bensiinimootoriga E46-ga. Ja vot see bensukas… see oli teine universum. Sidur kange, mootor reageeris teistmoodi, kogu dünaamika oli erinev. Kui diisel-E36-ga sain mõnusalt “väänata ja ujuda”, siis bensiiniga pidin päriselt tööd tegema. Seal ei olnud enam lihtsalt “vajutan ja loodan”, vaid “vajutan õigel hetkel ja täpselt nii palju kui vaja”. Väga õpetlik kogemus. Ja väga alandlikuks tegev.
Päeva lõpupoole sain aru, miks mul asi ikkagi päris õigesti välja ei tule. Mul on kuskil ajusopis sisse kodeeritud ringraja trajektoor. Instinktiivselt tahan võtta kurvi “õige joonega”, hilise apexiga, maksimaalse väljumiskiirusega. Aga drift ei ole ringrada. Driftis ei saa sama joont sõita. Tulemus? Jõuan kurvis külg ees ainult poole peale, sest vall tuleb vastu. Pidin reaalselt oma aju ümber programmeerima ja proovima mõistust lollitada. Õhtuks hakkas juba paremini minema. Mitte täiuslikult. Aga paremini. Ja esimese korra kohta? Ma olen rahul
Miks selliseid üritusi on vaja? 19 naist rajal. Toetav keskkond. Juhendajad, kes päriselt õpetavad. Ei mingit “ah, küll sa saad hakkama” suhtumist, vaid konkreetne, tehniline tagasiside. Ma olen täiesti kindel, et ilma sellise formaadita poleks ma oma esimesest päris driftipäevast sellise rõõmu tundnud. Jah, sõitsin välja. Sain kolaka. Aga ma ei tundnud kordagi, et jään kellelegi jalgu või, et peaks piinlikkust tundma. See ongi arenguks ideaalne pinnas.
See oli maru äge päev. Nüüd on ainult üks mure – keha kiheleb. Tahaks uuesti. Ja jälle. Ja natuke paremini. Ja natuke pikemalt külge. Suur aitäh Margele & Co’le, kes selle päeva korraldasid, ning Andre-Rene Jõemaal’e piltide eest. Ja Igorile… kes ilmselt loeb seda ja mõtleb, kas ta tahab oma auto võtmeid kunagi tagasi näha. Üks on kindel – see ei jää viimaseks korraks. Ja järgmine kord on kiiver peas.
