Tahaks natukene öelda, et ei, mitte see ralli mis just lõppes. Tegelikult tuleb just öelda, et Monte Carlo ralli, see algne. See ralli sai alguse justnimelt sellisel viisil toimunud võidusõidust. Prints Albert esimene kuulutas kõigepealt välja põhiseaduse ja siis otsustas oma panused panna Monaco kui turismisihtkoha promomisele, toona polnud veel tegu sellise finantsmekaga nagu praegu, kasiino küll oli, aga mitte nii edukas. Muide, kohalikud ei tohi hasartmänge mängida, neil on riiklikud soodustused elu- ja töökohtadele ning et mitte oma pappi ärimeestele ära hukata, siis selline keeld. Igatahes, militaar- ja tehnikahuviline riigipea arvas, et kõige parem oma riigi tutvustamise viis on korraldada autoralli.
Mõned päevad peale põhiseaduse väljakuulutamist anti start rallile. Aga mitte Monacos. Vaid üheteistkümnes erinevas linnas üle Euroopa. Võitja määrati mitme kriteeriumi summas – sõit ise, auto elegantsus, reisijate mugavus ja mis seisus osalejad lõppu jõudsid.
Peale sõdasid aga läks asi spordiks kätte ära. Lancia tegemisi 80ndatel mäletate? Novott, nad ei olnud esimesed. Võtted oli varem küll pisut teised, aga mõte sama. Tehasetiimidel olid näiteks sahad teid lahti ja konkurente kraavi lükkamas. Kõrvaline abi oli keelatud, hakkama pidi saama selle pundi ja nende juppidega, mis autos kaasas. Sealt ka need viieliikmelised ekipaazid. Tehasetiimides sõitvatel aga oli nii palju õnne, et nemad kohtasid suvalistel mägi või külateedel turiste, kellel oli puhtjuhuslikult poekotis olemas justnimelt konkreetsele autole sobiv generaator või piduriklots. Samuti kohtasid nad inimesi, kes oskasid kütusesüsteemi puhastamisel nõu anda. Küll ikka mõnel veab.
30ndatel oli üheks stardipaigaks Tallinn. Üheksal korral. Nii mõnigi kord osalesid ka eestlased, küll suurema eduta, aga siiski. 1939 aastal osales sellel rallil ka üks meile vähetuntud või lausa tundmatu poolakas. Tadeusz “Tadek” Marek oli Poola insener, kes võttis Monte Carlo rallist osa kokku kolmel korral. Neist viimasel sõitis ta Opel Olympia-ga. Peale teist maailmasõda jäi ta silma Aston Martini tähtsamatele inimestele ja ta võeti sinna tööle. Tulemus? Tema töötas välja Astoni R6 mootori, mida kasutati näiteks DBR2 võidusõiduautos ja selle baasil tehti mootorid DB4-le, DB5-le, DB6-le, DBS-le ja 1967 aasta Vantage-le, samuti tegi ta paremaks Lagonda mootori. Need aga polegi nii märkimisväärsed saavutused kui Astoni V8 valmisnikerdamine aastal 1968. See poolaka valmisviilitud V8 leidis kasutust alates 1969 aasta DBS-ist kuni 2000 aasta DB7-ni.
Vot just selle mehe jälgedes läks täna Tallinnast Monte Carlo poole veerema Sławomir Poros Jr. Samasuguse 1939 aasta Opeliga. Eesmärgiks läbida sama marsruut ja jõuda seitsmendaks veebruariks Casino ette Monte Carlo histoorikute poodiumile. Küsisin mehelt, et mis tal viga on, vastus oli lihtne, sama mis sul, peab ju seiklusi tegema. Eks igaüks seikleb oma valuläve piires. Enne starti aeti juttu Eesti esi uunikuentusiasti Indrekuga, estoonlased näitasid pisut oma maja ja vahetati meeneid.
Ja siis läks tuli kolvile, Indrek andis stardi ja nina Monte poole veerema. Meie soovime vaid head teed!
