Riho käis Missos rallikrossi vaatamas, ma võtsin ette Kehala. Meediapääse registreeritud ja akud laadima pandud, helistas Merike. Tema majandab neid meediapärdikuid rallikrossidel ja kuna mul oli meedia juhiste kohta paar küsimust, siis otsustas ta lihtsalt helistada. Väga tore vestlus oli, sest inimene on tore. Aga teema, noooojah… päris kurb lausa tegelikult. Olles varemgi erinevatele tehnikaspordivõistlustele sattunud, omades mingisugust ellujäämisinstinkti ja baasteadmisi füüsikast, siis on ettekujutus olemas, kuhu kindlasti minna ei tohi. Selgub, et nii lihtne see tänapäeval enam ei ole, noorfotograafid ja sotsiaalmeedikud ei hooma absoluutselt, kus võiks ohlik olla. Stardisirge lõpus esimese kurvi väljasõidualale ju ei läheks? Nonäed, mõned lähevad, viskavad lausa pikali, et paremat kaadrit püüda. Pole siis ime, et järjest rohkem nõutakse vastutuskindlustuse olemasolu kaamerameestelt ja fotograafidelt. Ah et mis see esimene kurv siis nii ohtlik on? Enamus ajast ei olegi ohtlik, aga vahepeal võib juhtuda, et sul on võimalus pihta saad sellise 100+km/h lendava lätlasega.
Lätlasega ju ometi pihta saada ei taha? Õnneks see kord nii “nutikaid” inimesi ei olnud ja loodame, et ei tule ka enam. Aga nüüd võistluse juurde – olgu kohe öeldud, et ma ei ole vist nii igaval rallikrossi etapil varem käinud. Või kui olengi, siis ei meenu enam lihtsalt. Mõned autod sõideti katki, sest Kehalas ikka sõidetakse, selleks ei pea pingutama isegi, lased silla alla minnes trajektoori veidi laiaks ja võtab heinapall parema esinurga ära. See lätlase optimistlik avakurv oli ilmselt ainus hetk, mis võttis vähe ärevamaks olemise. Ilm muidugi ei aidanud kaasa. Ühtlane udu ja uduvihm tuli taevast, rajal pori kastma ei pidanud, seega polnud ka pikemaid pause võistluses. Peale ajasõite lükati pori ideaaltrajektoorile tagasi ja noored oma Yaristega läksid mutta suplema.
Kuna seekordne etapp oli Balti etapp, siis rajal oli rohkem autosid kui muidu oleks. Yarise klassis sai näha aga seda, et meite noortel on veel pikk maa minna, enne kui lõunanaabritega mingisugunegi konkurents tekib. On’s autod nõnda palju kehvemad või oskused kasinad, vot ei teagi, aga lõunapoolt pärit noorte seljataga pori närima asuti igas stardivoorus kahjuks. Kummaski poolfinaalis oli üks Eesti poiss, sealt finaali ei pääsenud aga ei Gerret Franke ega Tauri Tiisler, finaal oli seega puhtalt lätlaste siseasi. Pealevaadates tundub selline äge ja suhteliselt mõistlike kuludega sari olevat noortele, kui klapiviilimiseks läinud ei ole. Selline rada nagu Kehala, paraku ei soosi absoluutselt vahetut võiduajamist. Lõppjärjekord määrati esimese kurviga, kui keegi rajal mingit prohmakat ei teinud.
Kui noored Yaristel sõitnud, siis kord käes bagidel. Nagu Riho juba selgitas, siis on võistlemas kolm erinevat satsi bagisi. Kaks neist kannavad nime crosscart ja üks mingil põhjusel ei ole oma nime lõppu T tähte saanud ja peab leppima crosscar nimetusega. Laias laastus kokku võetuna need klaasid kõlavad nii: lapsed aeglaste bagidega, täiskasvanud samaaeglaste aga lärmakate bagidega ja täiskasvanud kiirete bagidega. Kui tavapäraselt on need aeglased bagid aeglased ja noh, igavad, siis seekord olid need kaks klassi ainsad, mida oli päriselt huvitav vaadata. Möödasõidud, sõiduvead, trügimine ja vahetu võitlus. Äge! Kahju on ainult sellest, et neid noori, kes väiksemas klassis madistavad, on nii vähe.
Finaalis Eesti poisid kõik viiekesi omavahel madistamas, sest rohkem keegi seda klassi see aasta sõitnud ei ole. Pusimist poistel on, võidud viie etapi peale on jagatud kolme poisi vahel ja punktide rehkenduse pealt võib viimasel etapil kokkuvõttes esikolmik oma kohad igas suunas vahetada. 650 klass on natuke suuremad mootorid ja natuke suuremad piloodid. Aga samaaeglane. Ja seekord samahuvitav, sest päriselt toimus midagi.
Ja need ilma T täheta bagid. Kõige kiiremad ja kõige vaatemängulisemad aparaadid rajal. Tavaliselt. Seekord pole ma kindel, kas sõidu ajal üldse möödasõite tehti ilma jokkeri abita. Ühes eelsõidus käis ühel bagil üks esiratas maast lahti. Ja Tamo Toodo sõitis poolfinaalis täiesti iseseisvalt rajalt välja. Üksinda, ilma kõrvalise abita. Liidrikohalt! Vot see on tase raisk. Neli ringi sõidad liidrina, jokkeri jagu vahetki sees ja siis keerad lihtsalt kraavi. Isegi kohtunik laiutas käsi. A no mis sa teed.
Ülejäänud tüübid sõitsid hanereas etteantud ringid läbi ja vormistasid lõpuprotokolli nii, nagu see peale esimest kurvi jäi. Lõunanaabrid pääsesid küll kummastki riigist ühekaupa finaali, aga sõnaõigust neile seal ei antud. Orav võitis. Ei, mitte Ivan, Lucas. Sarja juhtiv Tamo Toodo pole see hooaeg veel poodiumilt välja jäänud, seekord aga juhtus selline äpardus, et ei pääsenud finaaligi.
Super1600 klassis tuli-nägi-võitis Siim Saluri. Ehk siis aastatega ei ole mitte midagi muutunud, on need lõunanaabrid siin või ei ole, mingit vahet pole. Siim ajab oma renoo keldrist moosipurkide vahelt välja ja võidab kõik ära. Siinkandis ainus mees, kes selles klassis euroopaski laamendamas käinud, teab kuidas võita. See aasta on ta Eestis sõitnud ainult ühe etapi ja kokkuvõttes kõrgele kohale ei pretendeeri. Kevin Allik parima eestlasena on kokkuvõttes teine, aga sarja liidril, leedukas Rutkauskasel piisab kokkuvõttes võitmiseks viimasele etapile kohaletulemisest. See rong on peaaegu Vilniuses juba.
Touringcar on minujaoks siiani suhteliselt arusaamatu võistlusklass. Tagaveoliste autode klass, kus rajal on Fiesta, Ka, Focus ja teised “tuntud tagaveolised” autod. Reeglid on ilmselt piisavalt loomingulised, et nende sünnijärgselt esiveoliste autode kõrval on rajal nii kopikas kui GT86. Mida sa veel oskad ühelt sõidult oodata, kui stardis on keskmine kolmapäevane Kilingi-Nõmme Coopi parkla autopark.
Rauno Rappu ja Siim Tillemann jagasid kõikide eelsõitude esimesed kaks kohta. Finaalis jäi Siim teiseks ja Rauno katkestas tehnilise tõrke pärast. Andreas Aruaas pani kõige suurema punktisaagi oma taskusse ja kolmanda koha meelitas veidi küsitava jokkeritaktikaga omale Kert Bahmatšev. Siin klassis viimane etapp ilmselt kokkuvõttes enam muutusi ei too, vahed on piisavalt suured, et kohale tulles ja mingid sõidud sõites säilitab esinelik oma kohad. Kui just ajasõidus midagi nii laiali ei lenda, et üldse enam sõita ei saa.
RX3000 ehk ridakuus pemmid. Lootsin, et Mirell Hintser tuleb rajale poisse loputama, aga kahjuks viimasest avariist taastumine võtab tal veidi rohkem aega. Kohtunikel ka lihtsam, ei pea kissis silmi reegleid lugema, et mida noor neiu rikkunud on… Igatahes, Absoluutselt mitte midagi ei juhtunud. Lõunanaabrid tagusid meite meestel nahad kinni ja võtsid karikad koju. Tundus nii, tegelikult loetakse ajasõidu punkte ja kvallide punkte ja poolfinaalide punkte ja finaali punkte. Loterii nagu WRC juba. Finaalsõidu võitja võib hooaja tabelisse saada neljanda koha skoori. Ja näiteks finaalsõidus neljandaks jäänud Kris Hahn võttis hooaja arvestusse siit teise koha punktid. Suurepärane. Muidu äkki saab keegi midagi aru.
Tavaliselt jääb magustoit viimaseks. Enne võistlust vaadates, kes registreerunud on, tõotas tulla põnev. Vana Reinsalu ei ole – suure tõenäosusega jäävad autod enamvähem terveks. Aga autosi stardis oli 10! Kaks poolfinaali! Seda juhul, kui eelsõitudest enamus autosi elusalt läbi tuleb. Ja supercar-idele kohaselt, seda ei juhtunud. Esimene eelsõit ja finaal olid kokku üheksast sõidust sõidud, kus kõik alustanud lõpetasid, sort of.
Möödasõite toimus samapalju kui kesmises iseteenindusjärjekorras. Sõidud olid sellised, et isegi pealtvaatajad ei osanud öelda, mida tegema peaks, et ägedam oleks. Tavaliselt ju oskab. Aga ei, peale esimest kurvi haneritta ja nii hoiti lõpuni. Päris igav. Lisa siia 20€ maksev pealtvaatajapilet ja teeääres suunda näitav A4 mõõtu silt, siis tekib veidi mõte, et kellele seda üldse korraldatakse.
Natukene kahju on, materjali ju nagu oleks, et saaks toimuda äge asi. Viimase 10 aasta jooksul ei ole näinud mingisugustki progressi. Info leidmiseks pead sobrama erinevatel kodulehtedel ja äppides, kus info on vastukäiv ja vananenud. Mõned aastad tagasi viskas korraks hirmsa koguse crosscar-e (neid ilma T täheta) ja tundus, et hakkab looma, nende eelsõite oli 7-8 vähemalt. Aga samakiiresti kui nad ilmusid, samakiiresti nad ka kadusid. Kohapealseks kommentaatoriks on legend, kes on oma paremad päevad juba minetanud ja ei suuda oma nina all toimuvat mikrisse kirjeldada, rääkimata siis ekraanilt lisainfo edastamisest. Kes on jokkeris käinud ja kes ei ole? Kui sa ise järge ei pea, siis oled sõidu lõpus samaüllatunud kui Muuk. Kurb. Reaalsuses tiksub Eesti rallikross asjaarmastajate paela otsas… Aga kui kaua veel… Ja kas keegi võtab midagi ette?
