Hooaja viimane etapp, tiitlid veel jagamata, lõunanaabrid kaarte segamas ja fantastiline sügisilm. Mida veel paremat oodata ühelt mootorispordi sündmuselt. Esimesest ajasõidust alates ei mingit tagasihoidmist ega finaaliks säästmist.




Täpselt sellise alguse sai Matsi veoautokrossi viimane etapp Matsi krossirajal. Veoautokrossiks ilmselt parim rada Eestis, on erineva kaldenurgaga nõlvasid, põhjatuid auke, väiksema sõiduauto suuruseid kive ja piisavalt ruumi peaaegu kogu ringi ulatuses, et möödasõidukohta ei pea otsima. Võta teine trajektoor lihtsalt ja asju hakkab juhtuma.




Mõni pealtvaataja mäletas, mõni on kuulnud-lugenud-vaadanud, mõni ei tea sellest midagi, aga olid ajad, kui veoautokrossi stardis oli kolmekohaline arv autosi. Ühes stardis, mitte päeva peale kokku. Ringi pikkuseks oli siis muidugi ka veidike rohkem kilomeetreid kui praegune üks. Aga ajaloost räägime mõni teine kord. Kui osalejate arv ja rajapikkus on aastatega muutunud, siis nõukogude tehnika vastupidavus on jäänud samaks. Sõitude vahel õnnelikumad tiimid said tegeleda masinate kasimisega, mitte nii õnnelikud otsisid mootorist erinevaid pooldunud detaile, üritasid taastada auto algset kuju või tegelesid muu “pisiremondiga”, et järgmiseks sõiduks masin uuesti liikuma saada.






Pausi ajal toimus midagi sellist, mida oleme harjunud nägema väiksemate külade jaanipidudel – õllekasti hoidmine, oksjon ja autoloos. Just. Autoloos. Täiesti terve veoauto loositi krossil osalejate vahel välja. Kõvemad pealtvaatajad hoidsid aja peale õllekasti, auhinnaks seesama kast, peen käsitöökandik, tops ja pudel peenemat jooki. Kui tahtsid sarnast auhinda aga jaks jõumeestest üle ei käi, siis võimalus oli see endale oksjonil soetada. Tehtud-mõeldud, oksjonitulu raja korrashoiu kassasse ja meenekandik väikse nosimisega vahetas omanikku.





Kui tavaliselt on finaalid põnevamad eelsõitudest, siis veoautokrossiga on see lugu, et siin kehtib see sama reegel. Mõnelt autolt lendas juppe, mõned autod lendasid ise. Kõik ei jõudnud omal jõul lõpuni aga selline see tehnikasport juba on.







Kas tasub krokodille ja veokaid vaatama minna järgmine hooaeg? Jah! See on midagi täiesti teistsugust ja robustset. Saad tiimide juures autosid lähedalt vaadata, ei mingit kinnist steriilset boksiala, autod on keset põldu ja inimesed on ääretult lahked. Rajal toimuv on piisavalt aeglane, et ka uimasem pealtvaataja saab aru, mis parasjagu toimub. Aga samas on kiirused piisavalt suured, et koguaeg toimub midagi. Veoautokomitee esimees Erko on ise kohal ja juhatab vägesid, ei mingit kabinetitooli nühkimist.




Suurema valiku pilte leiab Facebookist.

Kes või mis on krokodill ja mida tähendab nõukogude tehnikaga ebamõistlikult kiiresti sõitmine, sellest rääkis meile Illimar Hirsnik podcastis: https://www.youtube.com/watch?v=W2M5pFvu7r0