Klapid Pähe #3.2 - Fredy ja eriti radikaalsed tsiklid

“Klapid Pähe” on endiselt Fredyga istumas ja jutustamas eriti radikaalsete tsiklite teemadel.

Seekordses osas võtame me ette nende ehitamise, loomingulise protsessi. Muidugi ka esimesed ja tuntumad masinad. Aga lahkame ka teemadel, et kui kaua võtab aega ideede teostamine ning mis aitab pinnal püsida vahepealsel ajal.

Sel korral alustame Dubaist koju tuleku põhjustega ning esimeste kodumaiste ehitustega. Töid sai alustatud TM Choppersis ja isa Edeku garaažis ning esialgu tiirles elu pigem õlivahetuste ning hoolduste ümber.

Esimesteks kustomiseerimisteks said lihtsalt laiema tagaratta paigaldused, mis muideks, huvitaval kombel endiselt ühed tihedamatest soovidest ka tänasel päeval.

Selline 240mm ratta mahutamine originaalkiige ja porilauaga peab olema peenelt tehtud, et modifikatsioon kohe silma ei torkaks.

Päris esimesed custom-tsiklid tulid aga kahele naisele. Üks Larianna Harley-Davidson Sportster.

Larianna nägemuses olid kristallid, maalingud jms ning need sai koostöös ka tehtud. Neiu ise kleepis tundide viisi kive sinna peale.

Ja teine, mis auto24 “katki tegi” ehk valge V-ROD, oma naisele Gerlile.

See sai kümneid tuhandeid vaatamisi, kuigi Fredy enda sõnutsi pigem teistest klientidest üle jäänud originaalosadest ehk “prügihunnikust” leitud asjadest koosnes. Ei olnud uut tagarehvigi alla panna, vaid ühest teisest jäänud sissehõõrutud kulumissoonega pool-utiil. Bodykitiks saksa tootja No Limit Custom’i plastikud.

Kuid eriliseks ei teinud seda tükid, mida kasutati, vaid tegelikult värv. Nimelt kõik teised kõvad chopperimehed ütlesid ikka, et “ükskõik, mis värv, peaasi, et must!” Järelikult tuli teha täpselt vastupidiselt ja värvida valgeks, mis tohutult tähelepanu köitis. Järsult ilmus tsiklile palju ostuhuvilisi ning sobilik rada ehitamisteks oligi loodud.

Ei jäänud tulemata ka mustad…

Sellises stiilis tsiklid on tänagi kõige popimad, nii mõnigi klient nõuab justnimelt kopeerimist.

Kustomiseerimisel aga ei kõlba täpselt samade lahenduste kasutamist, siis oleks tegemist juba seeriatoodanguga.

Seega iga kliendi jaoks tuleb kasvõi natukene midagi erinevalt teha. Olgu selleks siis veljevalik, pidurid, amordid, värv, detailid…

Kõige olulisem on aga paika saada sõiduasend. See, mis sobib kahemeetrisele Koljatile, ei lähe sugugi meeterkuuekümnesele Taavetile.

Arutame teemadel, kui kaua ja miks võtab millegi tegemine aega. Teinekord tulevad grandioossed fopaad näiteks toorikutega.

Eelnimetatud tsiklist pidi saama esimene turbokas, oksjonisaidi piltidel oli tegemist väga sirge pilliga. Kohale jõudes aga selgus, et poes müüdavad eurobanaanidki on tihti paremad. Tuli teha raamivahetus, et tulemus lõpuks selline oleks:

Teekond valmis tsiklini sisaldab hulgaliselt disainifopaasid. Siin valik näiteid, mis ei sobi, eks lõpuks saab igaüks ise otsustada, kuid igal variandil on midagi veidi…mööda.

Lõpptulemus:

Kui järjest teha, võiks ühe tsikli saada valmis paari kuuga, aga tihtipeale tuleb millegi taga oodata. Või muutuvad soovid, mõnikord ehitajal, mõnikord tellijal.

Kuid lõpptulemused on kahtlemata huvitavad.

Paremal originaalkonditsioonis V-Rod, vasakul muidugi veidikene modifitseeritud variant.

Kuid kui ühe tsikli valmistamise ajaks kulub teinekord mitu aastat, siis millest vahepeal elatuda?

Pidevat kassavoolu teevad suuresti erinevad ümberehitamiseks kuluvad tükid või lihtsalt varuosad. Ülal u 4L võrra suuremad kütusepaagid. All aga üks populaarsemaid vajaminevaid tükke V-Rodidel.

Tegemist on raamijalaga, mis kipub iga kukkumise peale ära väänduma. V-Rod läks aga tootmisest maha aastal 2017 ning vaid viis aastat hiljem paljusid varuosi enam tehas regulaarselt ei tooda. Teised sellised tükid on rihmaratta võllid. Paned tanklasse minnes jala valesti alla ning tsikkel kukub vasakule küljele. Ja ongi võll krõpsti puruks, originaalosa tarneaeg aga võib olla aastane, kui teda üldse saada on.

Või siis tuuningjubinad, all Fredy poolt ümber ehitatud kompressorikomplekt, mille aluseks valitud Austraalia tootja Sprintexi korpus.

Võrdlus originaaliga:

Sprintexi enda omal on õhufilter küljel, Fredy omal aga otsa peal, mis aitab oluliselt vähendada ruumikulu.

Selleks aga, et kõigest juba täpsemalt kuulda, tuleb just Sinul kuulata-vaadata ära meie podcasti kolmanda osa teine pool ehk “Klapid Pähe #3.2 – Fredy ja eriti radikaalsed tsiklid”

Fotod erakogust, Sergei Zjuganovilt ja Tarmo Tomsonilt.

Vaata siit: