Kes meist küll ei teaks, mida tähendab autospordi jaoks üks pikk ja kõle eesti talv. Näiliselt sündmustevaene periood aastast, kus peaasjalikult tegeletakse autode ettevalmistamisega tulevaseks hooajaks. Tavaliselt juhtub küll juba keset talve see, kus näpud rajakogemuse järele sügelema hakkavad… Või siis nutitelefoni.
Kui telefoni pole käe pärast ning auto enne tähtaega valmis, siis jääb järgi lihtsalt oodata.
Õnneks jagub meie autoskeenes piisavalt teotahtelisi ja pealehakkajaid inimesi, kes ülla eesmärgi nimel soovivad äratada ellu uusi ettevõtmisi ning traditsioone. Need mehed on justkui perearstid, kes sügeleva näpu sündroomi käes vaevlevaid mootorisportlasi aidata saavad.
Kui 2014. aastal esimest korda ametliku üritusena vastu-mäge-kiirendamise ideega välja tuldi, tundus see piisavalt arulagedana, sest lumisel rajal mäkke kiirendamine saab näida mõistlikuna vaid meie murdmaasuusakoondislastele.
Tõele näkku vaadates pean siiski tõdema, et see üritus kukkus toona väga hästi välja ja leidis palju positiivset tagasisidet. Kogu selle müra taustal jäädi ootama järgmisi taolisi ettevõtmisi, kuid nagu viimastel aastatel tavaks, siis oli just ilm see, mis kaks aastat järjest korraldajaid võitis ja sundis ürituse ära jätma. Sarnaselt möödunud aastatele läks peaaegu ka sel aastal, kuid meie õnneks siiski tali päris taeva ei jäänud, nädalajagu miinuskraade lubasid toota 100,5 meetrise kiirendusraja tarbeks piisavas koguses kunstlund. Lausa nii palju, et raja sai teha kurviga!
Omakorda tähendas see seda, et 21. jaanuari hommikul olid doktor Kivitare ning farmatseut Aruvee (oht küll rohkem veeks, kui aruks) koos meeskonnaga kohal nagu viis kopikat.Kiviõli suusamäe jalamile saabus hommikuks tehnilisele ülevaatusele 62 talikiirendajat – 41 sõiduautodel ning 21 mootorsaanidel. Tervelt 24 sõidukit 41-st olid erinevad Audi quattrod.
Lisaks mõned Subarud, Mitsubishid ning mõned julgemad härrad Suzuki ja Alfa-Romeoga. Tekkis küsimus, et kuhu jäid audilaste igipõlised rivaalid BMW’ga? Ainult Henri Kivimägi oli BMW-ga osalev.
Enne võistluste algust rada inspekteerides jäi silma, et kvaliteediga astuti sel korral küll samm edasi. Võrreldes aastate taguse Kuutsemäe rajaga, mis pärast esimest paari sõitu meenutas kevadist künnipõldu, pidas seekordne võistlusrada vastu oluliselt kauem, kuid päris ilma viperusteta siiski ei saadud. Ilmselt oma osa oli paremas kvaliteedis ka sellel, et seekord korraldajad maastureid starti ei lubanud.
Kui võistluse eel oli rada kergelt jääs, siis mida sõit edasi, seda rohkem pealmine osa rajast pudedamaks muutus. Lõpuks andiski välimine rada koormusele alla – raja keskele ja lõpuossa tekkisid augud, kuhu sisse paremad piloodid kinnigi suutsid jääda. Mõni jällegi hirmu ei tundnud – gaas põhja ja võiduka lõpuni, kasvõi nokk lennus!
Selgelt olid eelisseisuses kvalifikatsioonisõitude kiiremad, sest nemad said endale valida rajapoole, millel sõita. Kvalifikatsioonisõidud osutusudki rohkem auto ja raja tunnetamiseks ning taktika väljatöötamiseks. Päeva suurimateks üllatajateks olid Indrek Metsamärt (Audi A8 D3) ning Janek Veevo (Audi A5 Sportback).
Kui Indrek suutis eliminaatorringide üsna varajases staadiumis saata koju 2014. aastal poodiumil lõpetanud Karel Piiroja (Audi S4), siis Audi A5’ga sõitnud Janek Veevo pidas vapralt lõpuni vastu subarumeeste ja Evo IX kihutanud Janar Dede terroriseerimisele.
Kõige huvitavamaks läksidki sõidud TOP4’s, kuhu jõudsid Mitsubishi Lancer Evo IX, Subaru Impreza WRX STI, Audi A5 Sportback ja veel üks Subaru STI. Kõik paarid olid väga tasavägised ning ühes paaris otsustas edasipääseja sõitja poolt tehtud eksimus rajalt välja sõitmise osas.
Seejures eksisid tegelikult selle punkti vastu mõlemad sõitjad – nii Janar Dede (Evo IX) kui Siim Voznesenski (WRX STI), kuid sarnaselt drag’ile võtsid korraldajad arvesse seda, kumb eksis varem. See tähendaski seda, et finaali Janek Veevo (Audi A5 Sportback) vastu pääses sõitma Siim Voznesenski, kes tegelikult oli ajaliselt võttes Janar Dedest aeglasem.
Janar ja Ricardo selgitasid välja poodiumilt esimese väljalangenu.
GoPro UpHill Drag 2017 esikolmik autode klassis nägi lõpuks välja selline:
1. Siim Voznesenski – Subaru Impreza WRX STI
2. Janek Veevo – Audi A5 Sportback
3. Janar Dede – Mitsubishi Lancer Evo 9
Esimest korda UpHill dragi ajaloos tulid rajale ka mootorsaanid. Tõele otsa vaadates pole küll autodele kohaldatud rajal võidusõit just saanimehe unistuseks, sest need mehed on harjunud kihutama ikka neile omastele radadel, kus rada on pikem ja ekstreemsusi rohkem.
Saanimeeste TOP 3:
1. Joonatan Sumero – LYNX 600 RE
2. Joosep Kaskema – LYNX 600 RE
3. Riho Peilman – SKI-DOO
