Te lihtsalt peate seal ära käima!
Alustame siiski algusest. Viimased neli-viis aastat oli selle ürituse külastamine minu isiklikus bucket listis. Ja saaks veel sellise mastaabiga üritusele raja äärde pildistama, mis ma siis kõik ära ei teeks. Suure tõuke andis ka venna paari aasta tagune ürituse külastus. Ei jõudnud ära kuulata pidevat korrutamist: „Sa pead sinna minema, raju!“. Kui raju see oli, seda ma nüüd püüangi edasi anda. Etteruttavalt võib öelda, et eelnevates sõnades ma kahtlema ei pidanud.
Esimene rahulolu tuli muidugi juba pressipääsme kättesaamisel. Ega tegelikult siis see veel kohale ei jõudnudki, et ongi Gatebilile minek. Koos Meka Workshopiga olime hakanud minekut planeerima juba ca pool aastat varem. 8.juuli öösel läksime laeva, kus õhtust gabareed ei toimunud ning hommikul olimegi juba Kappelskäris. 550km sõit sai alguse. Peale erinevaid jalasirutamise pause olime õhtuks jõudnud Rudskogenisse.
Ja siis see lõpuks jõudiski kohale. See, et me oleme jõudnud ühe Euroopa, kui mitte maailma segaseimale autofestivalile – Gatebil Rudskogen 2015. Esimene auto, mille järel pileti järjekorras peatusime, vedas treileri peal täielikult ringrajaks ümber ehitatud Ford Angliat. Kes üldse ehitaks sellisest autost ringraja masina? Ja esimest korda kostus autos ühest suust – Because Gatebil !
Minu eesmärk oli pääseda raja äärde pildistama ning samal ajal ka kogu festivali melust osa saada. Siis tegin enda jaoks asja lihtsaks ja esimese ehk reedese päeva veetsin seltskonnaga üritust pealtvaatajana nautides. Esimesena nägime Sportautode sessiooni. Polnudki nagu midagi väga erilist. Mõned Porsched ja paar Audi RS4. Nagu kohalik rajapäev. Kui peale seda driftimehed peale lasti, siis aga oli “oioioi”.
Üritus oli maha müüdud meile vähem kui 2 minutiga. See, mis driftiga seal rajal toimuma hakkas, oli lihtsalt midagi ulmelist. Meie nelja suud olid kõigil kõrvuni. Hoidsime kätega peast kinni ja saime aru – see ongi Gatebil. Peale seda me enam ei näinud praktiliselt midagi, sest kogu kurv oli täitunud rehvisuitsuga. Kuidas sõitjad seal hakkama said, ei kujuta lihtsalt ette.
Siin sobiks kasutada Tarmo sõnu: „Driftija driftib mööda driftijast, kes driftib mööda driftijast“. Ja nii koguaeg! Isegi kui kollased lipud olid rajal või lihtsalt nähtavus nii kehv, et võeti kurv neljakesi koos olles rahulikumalt läbi, siis keskel olev Toyota Supra omanik üritas ikka seal vahel veidi küljetada. See oligi normaalne ja sellele virr-varril ei tulnudki lõppu. Järgmisena tulid Drift PRO sessioonimehed rajale ning siis ei näinud rajal enam mitte midagi. Ühte kurvi läbis korraga keskmiselt viis autot. Juba puhtalt sellepärast tuleb seda vaatama minna.
Suprad, Skylined, Silviad, Volvod, BMWd, Camarod, Fordid, Mercedesed, Mazdad, Audid ja Volkswagenid jne. Jah VW! Enamusele tuntud Kenneth Alm sõitis 4WD VW Sciroccoga, kuid rajal oli näha ka kahte nelikveolist VW Passatit. Rääkimata näiteks Audi S8, 2009 Mercedes E-klassist, Subarutest ja Mitsubishi EVO seeriatest. Omaette rõõm oli näha, et ka Taavi Toomara endist 2002 kasutatakse endiselt sihtotstarbeliselt.
Laupäeval suundusin ka raja äärde. Kui autod minust mööda kihutama hakkasid siis ma lihtsalt seisin kaamera käes ja ma ei osanud kusagilt otsast pealehakata. See, mida näed pealtvaatajana, ja see, mis toimub ning mis kiirused on raja ääres, on tegelikult nagu öö ja päev. Ma olin nagu laps lõbustuspargis, üritasin igalt poolt midagi pildile saada aga kokkuvõttes ei saanud midagi. Mainimata seda, et esmane positsioonivalik oli täiesti vale. Peale kolmandat autot istusin tossupilve sees ja sealt peale täiesti valge pildi ei tulnud midagi.
Ringraja ääres edasi matkates ja erinevaid kurve jäädvustades sai alles aimu kui mitmetasandiline ning liigendatud see rada on. Sõit käis pidevalt üles alla ja oli raiutud läbi graniitkaljude, mis tegi miljöö veel huvitavamaks.
Olles raja ääres juba korduvalt käinud, siis pean tunnistama, et seal oli ikka vahel natukene hirmus ka. Minu ja auto vahel on meeter maad ning lisaks puusa kõrgune metallist piire. Kiirused kordades suuremad kui ma varem kogenud. Kohati võttis seest päris kõhedaks ja käe värisema. Adrenaliinilaks omaette.
Mainimata ei saa jätta ka teada tuntud run the wall-i. Kivi, mulla ja muu sodiga pihta saada – check! Riided rehvipuru täis – check! Veidi hirmus – check! Paar teravat pilti ka – check! Kuigi ma sisimas lootsin, et nad võtavad seda seina rohkem ja veel lähemalt.
Maailmakuulus World Powerslide Championship. Ega siin pikka juttu polegi. Show tema kõige õigemas ja ehedamas kontekstis. Seekord võitjaks Norra oma mees – oranzi Toyota Supra V8-ga sõitev Robin Alsaker. Teine koht rootsalsele David Skogsby-le Nissan S14-ga ja poodiumi madalaimal astmel norrakas Hans Hartvikøy Nissan Skyline R33-ga.
Kui Gatebil on tuntud peamiselt oma ebanormaalse ja tegelikult täitsa sõgeda drifti ja driftijate poolest, siis ma pean tunnistama, et Extreme seeria ehk Time Attack paelus mind kokkuvõttes isegi veel enam. Nähes rajal korraga 1975 aasta Ford Escortit, Audi A4 DTM ja Aquila GTR CR1, siis võttis kukalt kratsima küll. Because Gatebil!
Ma polnud sellistele autodele varem nii lähedale uudistama pääsenud ja ringrajal sõitmas näinud. Omakorda lõi silma särama, kui nägid juba internetist tuttavaks saanud, kardinaalselt ümber ehitatud sõidukeid. Näiteks KRB Lotus Esprit prototüüp, Lancia Delta aka „LaSupra“, 4WD Mini, KRB Audi S1 replica jne.
Seda nimekirja võib drifti aparaatidega kohe pikendada. Pildid räägivad enda eest.
Kiitma peab ka Rudskogeni raja kui ka Gatebili meeskonda. Raja peal käis töö kui kellavärk. Kui keegi sõitis välja, oli avarii või muu tehniline probleem, veeti see auto kollaste lippude saatel koheselt boksidesse minema ja rada puhastati kiiremas korras. Pukseerimiseks kasutati muidugi ka vastavaid Arctic Trucks-i Toyota Hiluxeid. Samuti oli sellele traktorile paigaldatud huvitav sahka meenutav pukseerimise agregaat ette.
Erinevaid autosid ja sõitjaid oli seal meeletult. Siin postituses on kajastatud heal juhul 10% neist kõigist. Ja muidugi, mis ehitused seal bokside alal vastu vaatasid. Autode ja mootorite kombinatsioonid olid äärmusest äärmuseni. Kui küsisime ühe BMW E36 omaniku käest, et miks just Audi R5 mootor, siis vastuseks oli klassikaline: „Miks mitte? Muidugi oleks ju igav“. Ja nii võisidki käia bokside vahel ringi ja ainult imestada.
Ford Fiesta kapoti all Volvo B230FT või eelistaksite pigem EVO 4G63T mootorit? Mazda MX-5’e võiks näiteks ehitada BMW M60B40 mootoriga. Või tuli hoopis idee Toyota Supra mk3 kerele kurikuulus OM606 diisel vahele panna? Ja sa endiselt ei tea, kas Volvo 242’le ikka mahub Dodge Viperi V10 aiste vahele koos kahe turboga? LSx V8 erinevate autode esiosades tundus eriti tavaline. Polnud autot, mis oleks originaal ja oli vähe neid, kellel polnud turbot.
Lõpuks sa harjud selle taustsüsteemiga täielikult ära. Hordide viisi Toyota Supraid, erinevaid generatsioone Nissan Skyline’sid ja Silviaid ning igasuguseid haigeid Volvosid. Kõik need olid tänu Gatebil’ile tavaline nähtus. Või kui need peale kolmandat päeva liiga igavad tunduvad, siis driftiv nelikveoline Opel Corsa või kahe 5S-GTE mootoriga Toyota Starlet ei jäta küll enam kedagi külmaks. Seal oli igale maitsele midagi.
Lõpetuseks kohustuslik pilt ka tuntud Formula Drifti rajakohtunikust Bil Baldwinist, kes oli Gatebili üritusel teist korda, kuid seekord ise vabatahtlikult kohale tulnud. Ainuüksi seetõttu, et see uskumatu üritus on niivõrd teisest dimensioonist võrreldes muu maailmaga. Kusjuures, kui tema käest küsiti, et miks habe seekord nii lühike on, tuli vastuseks, et paar kuud tagasi oli tal südamerabandus. Ja ta oli sellegipoolest Rudskogenis kohal! Mina igatahes kergitasin enda olematut mütsi selle 63-aastase entusiasti ees.
Tegelikult oli seda kõike seal liiga palju. Seda festivali oli isegi nende kolme päevaga raske hoomata. See, mis toimus rajal, on kirjeldamatu. See, mis toimub pidevalt boksialadel, vajaks eraldi postitust. Kardirajal oli ka autonäitus, mida isiklikult ei jõudnudki pildistama. See, mis hakkab omakorda toimuma siis, kui pimedaks läheb ja lava ette kogunetakse, on omaette nähtus. See pole muusika festival, kus tullakse kuulama erinevaid esinejaid. See on autoüritus, kus esinejateks on need samad sajad autod ja sõitjad. Ja kõik, kes sinna kohale on tulnud on huvitatud just autodest ja tehnikast. Raske on seda sõnade ja piltidega edasi anda. Kõige õigem oleks kalendrisse rist teha ja ise seda kohapeal kogeda! Tsiteerides klassikuid – see on igat senti väärt! Raju!
Selle aasta teine suvepäev, ehk OMC2015 vol 2.