Selle, 2011. aasta esimesed päevad algasid kohe üllatustega. Minu pikalt müügis olnud tagaveoline baierlane, mida ma suht petrolheadiliselt pedantlikel põhjustel talvel kasutada ei soovinud, osteti ära. Otseloomulikult pidin ma täpselt samamoodi tegutsema, nagu minu auto ostja ja helistasin ühele tuttava-tuttava-tuttavale. Teadsin, et tal oli garaažis üks “poolik” säästuauto – 2 uksega ja ilma katuseta. Pikalt ei mõelnud ja õnneks suutsin mehe ära rääkida. Olin küll natuke teistsuguseid sõidukeid pühapäevaautoks vaadanud, aga ilmselt on seekord tegu puhtalt erinevate asjaolude kokkulangemisega. Ja millalgi peab ju selle “pooliku” ära ka proovima. Püüaks võtta kokku möödunud aja kogemused ja panna nad kirja.
(Pildil on märtsi lõpp, päike kütab ja väljas on tervelt +5C. Üks esimesi sõite, pärast talve ju näpud ja varbad sügelevad – ikka tahaks ära proovida. Tegelikult, alla +15C pole tagaklaasi tervise huvides mõistlik katust pakkida, kuid minu katuse klaas vajab nagunii mingi hetk vahetust, siis ei olnud kahju ka.)
Olen eelnevalt kabriolettidega sõitnud suhteliselt palju, kuid ei ole seda õiget tunnet kätte saanud. Kõige eredamad mälestused on suvisest Riia kesklinnast Sallu Audiga või kurvilistelt teedelt Tabasalu ja Paldiski vahel ühe nobedama euroameeriklasega. Ja see hilisõhtune vaikne sõit jaanuari viimasel nädalal Kadaka müügiplatside vahel, katus maas, jääb vist eluks ajaks meelde.
Cabriod pole arusaadavatel põhjustel Eestis eriti levinud ja seetõttu on palju erinevaid müüte, mida loovad need inimesed, kelle kogemus piirdub sõbra-tuttava-onupoja-lapselapse jutustamisega.
Müüt nr 1: cabrioga on talvel külm sõita.
Tegelikkus: Need, kes kasutavad seda aastaringselt, ei ole sellelaadset probleemi kurtnud. Reeglina on salongi ahi isegi võimsam, salong ise väiksem ja temperatuuride muutus jõuab nii läbi pleki, kui läbi topelt-presendi ühtemoodi kiiresti. Isiklikult ja korduvalt kogetud ühe E46-ga. Targem on muidugi talvel teist autot kasutada. Küsige quattromeeste käest!
Müüt nr 2: cabrioga saab suvel sõita vaid siis, kui on +30C.
Tegelikkus: Pole olemas külma ilma, on olemas vale riietus. +15 ja 25 vahel on piisavalt komfortne. 30-ga otselagi pähe päike foori taga seista ei ole okei, uskuge mind. Eriti, kui ei saa üle ukse otse vette hüpata. A ja O on tuulevõrk, mis taganttuleva õhu kinni püüab. Jällegi, oleme kolmekesi teinud Haapsalu edasi-tagasi sõitu, tuule kätte pole keegi ära surnud.
Müüt nr 3: cabrioga saab naisi nii palju, et nad ei mahu sulle koju ka mitte, autost rääkimata.
Tegelikkus: Minu lähimas tutvusringkonnas pole (õnneks) selliseid naisterahvaid, kes kolmetähelise propellerlogoga sõidukist või puuduvast katusest erilisse erutusse satuks, seega sel korral ei pea teooria paika. Küll on tagasihoidlikult kiidetud ilusat sisu või head seisukorda (läigib ju!).
Hoopis huvitavam on see, et selline auto pakub oluliselt rohkem huvi meessoost isikutele. Linnavahel näidatakse näpuga, vaadatakse järgi, sõidetakse pikalt kõrval. Paar korda olen pidanud tanklas või poe parklas poole kõrvaga kuulma, et oh, äge, tahaks ka kunagi sellist. Suureks imestuseks olid need Q7 ja E60 omanikud. Samas, kuna Hollika ringil või Viru tänaval pole ma sellega hängimas käinud, siis kogu tõde ei pruugi olla lõplik.
Müüt nr 4: cabrioga pesulasse minnes pead ämbri kaasa võtma.
Kuulge, kas keegi tõesti käib Statoili pesulas? Käsipesulas survekaga mõistlikult pestes ei juhtu midagi. Eeldusel muidugi, et auto pole mõne lõunamaa puuvilja kujuga ja tihendeid pole ajahammas purenud.
Müüt nr 5: Nagu ütleb üks mu sõber, ostes cabrio, pead harjuma sellega, et oled teiste silmis paras till. Edev, uhke. Ja lisab: “Me oleme tillid, aga ikkagi on äge”.
Tegelikkus: Päris lõpuni paika ei pea. Ehk on ka neid, aga reeglina piirduvad need seltsimehed sama mudeli odavama variandiga, mille lisavarustus on lihtsam, kapoti all on mikromootor ehk siis kõik, mis cabrio olemust väga ei muuda. Nagu ütles kunagi üks tobe poola reklaam – kui tulemus on sama, siis milleks maksta rohkem? Autofanaatikud see eest, nagu ikka, eelistavad natuke erilisemaid või kangemaid variante. Sel juhul on määravaks sõidurõõm. Kes tahab veel käed külge panna, siis modifitseerib autot, viies seda enda arust täiuslikku vormi. Ja kui keegi ütleb, et see on kõik paras show-off ja eputamine, siis miks paljud petrolheadid naudivad sõitmist täielikus üksinduses? Tühjad maanteed, varahommikused linnatänavad, mis kajavad mootori helidele kaasa? Mõni teine aga pargib oma “pilli” kohviku ette, jooki manustades, imetleb läbi klaasi oma meistriteost või genereerib uusi modifitseerimise plaane.
Müüt nr 6: lahtise katusega autos on kõva (tuule)müra.
Tegelikkus: Kõikide autode eest rääkida ei julge, aga isiklik kogemus on see, et üle 100 maanteel sõites saab veel rääkida, ilma et peaks karjuma. Linnas saab foori tagant liikuma hakkav buss või rekka kindlasti kõvema müra tekitada.
Müüt nr 7: salong läheb väga kiiresti mustaks.
Tegelikkus: Muidugi läheb. Selle vastu aitab salongi (keemiline) pesu. Kes sõidab iga päev, siis kord nädalas peaks ikka tolmuimeja ja lapiga üle käima.
Veel tähelepanekuid:
Kui maanteel sattuda kergema vihma kätte, siis piisab sellest, et kiirust veidi tõsta. Nii ei jõua veepiisad salongi ja riided jäävad kuivaks. Põhiline on see, et seadusesilm kiirusemõõtjate näol teele ei satuks.
Augustikuu tähesaju ajal on üpris tark tegu linnavalgusest eemale sõita ja pankranniku serval parkides taevast vaadata. Elamus garanteeritud ja jääb vaid langevate tähtede arvu kirja panna ja seeläbi kaaslasega võistlust pidada. Või noh… kes mida eelistab :)
Minu auto on tänaseks juba mõnda aega varju all ja mina tõmban kalendris hooajani jäänud kuupäevad maha… Selle ajani, kui on kuum päike, suvi, parim seltskond, hea muusika, mereäärne maantee ja kerge tuul juustes.
