Just sedasi võiks kokku võtta EDRA dragi koos Lätlaste otsesõidu meistrikate etapiga. Sõitjad-autod korduvad, klassid muutuvad. Sõber Lauri ütles, et mis sport, seltskonnaüritus ju, tuled kohale, saad mingi portsu punkte kirja tehnilise läbimise eest, võtad vihmasajus telgiall napsu ja ajad tehnikajuttu. Okei, klasse vist nii palju ei olnud ja võistlejaid oli ka kõvasti rohkem.
Ilm paneb tehnika proovile, kas laagrid peavad vett, kas tuulutusavad lasevad õhu välja…
Kõvemad mehed veavad merekaableid, lõunanaabrid panevad üksteiselt rattaid pihta, tavaline argipäev.
Kui algas uus päev, kogunesid sõitjad koosolekule ja peale seda läks tigedaks andmiseks.
Armu ei antud ei inimestele ega tehnikale.
Ja siis tuli Arnover ning tegi mõnusalt liimitud rajast uuesti uisuvälja (jälgi pika rehvijuti kõrval heledamat jutti, see on kõik õli vana fordi mootorist, iiiiiilusti lõpuni välja ja veel natuke).
Kuidas see oligi, et aerodünaamika on meestele, kes ei oska mootoreid ehitada, aga vedrustus?
Kädly pisteti telepurki…
…ja Reino pisteti puuri.
Aga muidu oli kõigil lõbus.
Välja arvatud ülejäänutel… sest kui üks lätlane sõidab seitsmes erinevas klassis, siis ma täiesti mõistan publikut, et enne finaale minema minnakse. No kaua sa seda kurki ikka vahid, villand saab lihtsalt.
Ma saan aru, et kokkuhoid ja rohkem sõite ja mõni käredam auto juures, aga kui üks mees sõidab viies klassis ja veereb iga nelja minuti tagant stardikaare alt rajale, siis no kuulge… kuskilt maalt saab liiga palju. Järgmine etapp on ilma lätlasteta, siis tuleb vähe vaheldusrikkam ja huvitavam päev ning ka pealtvaatajad saavad aru, mis klass parasjagu käsil on :)
Aga lõbus oli ikkagi, võistlus eriti ei seganud :)
