HGK Drift Challenge 2016

Lähme nüüd ajas tagasi ja vaatame, mida lätlased Riias septembri alguses korraldasid. Lätlaste tase drifti sõitjate, autode ning ürituste korraldamise vallas on meile teada. Selle iseloomustamiseks sobib üsna ilmekalt Ardo Kalda aastatagune väljaöeldud fakt “Jump for Drift 2015” üritust kommenteerides: „lätis sõidab iga vanaema tandemeid.“ Umbes enam vähem vist nii ongi.

Olgugi, et sõitjate poolest suudame ka meie vapralt neile rajal vastu panna ja seda nii PRO, PRO-AM kui STREET klassides, siis sellest hoolimata ei saa me veel vastu faktile, et lätlastel on olemas oma esinumber nii Drift Allstars’i kui Formula-D sarjas. Ehk kunagi siiski?

HGK Racing Team’i näol on tegemist lätlaste ühe kuulsaima garaaźiga, kust on tulnud ja kus produtseeritakse vahetpidamata paljut põnevat – nii ringrajale kui drifti-scenesse. Just nendesse samadesse drifti-pärlitesse istutati HGK Racing Teami 10 tegevusaasta tähistamise puhul kolm Formula-D sõitjat – Ryan Tuerck, Chelsea DeNofa, ekssõitja Matt Powell ning muidugi Kristaps Bluss.

Senini olin harjunud nägema selliseid rahvusvaheliselt tuntud nimesid heal juhul mõnel Baltikumi Allstars sarja etapil ja maksimaalselt ühte Formula-D meest, siis lätlaste kavatsus tuua ühele ja samale võistlusele lisaks enda superstaarile ka kolm tema konkurenti lombitagusest sarjast, tõotas seda, et võistlus tuleb midagi muud kui pelgalt tavaline asfalti nühkimine. Ühtlasi üllatusin, kui nägin HGK ürituse tarbeks uuendatud konfiguratsiooniga rada. Vana hea hullumeelne track oli venitatud lõpuosas pikemaks häid tandemeid võimaldava vasak-poognaga, kus võimalus vastasele tõeliselt külje alla ronida. See tekitas tunde nagu vaataks live-ülekandes mõnda Formula-D etappi. Ülimalt põnev!

Unustades nüüd hetkeks need kuulsad välissõitjad ja rääkides ka ülejäänutest, siis kõik need mehed seal üritusel olid täpselt sellise tasemega, et piisava oskuse ja õnne puhul koht TOP4 välja sõita polnuks probleem. Juba alates soojendussõitudest peale käis kõva andmine ja pillidele armu ei antud. Minu kogu positiivset meeleolu varjutas vaid 2 fakti – tüüpiline Eesti ilm ning enne tähtsaid hetki ülesütlev tehnika. Vaatamata kogu öö kestnud vea otsimisele ja auto parandamisele ei jõudnud treeningsõitudest kaugemale kumbki eestlane. Seega olid nii Kristjan Salmre kui Jako Pino mõlemad väljas juba enne võistluste ametlikku algust, millest muidugi üsna kahju. 

Õnneks ei peletanud vihm ära pealtvaatajaid ega hirmutanud sõitjaid, vaid muutis kogu ürituse kulgu veel rohkem ettearvamatuks. Vihmamärja Bikernieki rajakivide otsa komistasid üsna paljud. Näiteks ei saanud Jekabsons tandemsõitude alguses kohe kuidagi vedama ning suutis teha ühes ja samas kurvis kolmest kolm, kui põrutas kolm korda rajalt samamoodi välja. Stabiilsuspunktide eest väärinuks ehk esikohtagi, kuid paraku neid kohti sellel üritusel välja ei jagatud.

Kogu driftipeo ainus one-more-time sõit määrati Ivo Cirulise ja Dawid Karkosiki tandemsõitude järel.

Jättes apsakad välja, siis olid kõik ülejäänud sõidud tasavägised ja vaatamist väärt. TOP16 langesid lisaks Ingemars Jekabsonile, Ivo Cirulisele ja Edmunds Erglisele ka Janis Eglite Pawel Trivela vastu ning selle hooaja komeet Andrius Vasiliauskas Kristaps Blussi vastu. Seega oli Kristaps Bluss ainuke lätlane, kes edenes TOP16’st edasi.

TOP8 läks Bluss kohe kokku ka Eestis korra võidutsenud Wiecekiga. Oma sõidus Bluss eksis ning Wiecek sai edasi. Lisaks Wiecekile tagas koha TOP4 ka tema meeskonnakaaslane Dawid Karkosik. Mõlemad mehed sõitsid kogu päeva vältel läbi vihma vägagi kindlalt. Ja Wiecek… kurat kui kiire see mees rajal on!

Ülejäänud TOP8 sõitudes võitles DeNofa Trela ning Tuerck Borkowski vastu. Nendes tandemites tulid hästi välja Formula-D meeste kogemused. Tugevad sõidud ja kindel edenemine TOP4.

TOP4 paarid tulid seega huvitavad ja kogu üritus oli sellest punktist alates Poola versus USA maavõistlus, kus võitjat oli vägagi raske ennustada – DeNofa Wieceki ning Tuerck Karkosiku vastu.

Sarnaselt TOP8 sõidule pääses Wiecek jälle edasi tänu enda kindlale sõidule ja vastase eksimusele, sest just esimeses sõidus tehtud viga maksis DeNofale koha finaalis. Täpselt samamoodi läks ka Tuerckil. Spinn vahetult enne finiśijoont viis Karkosiku kullavõitlusesse ning võitja väljaselgitamine oli poolakate lahendada. Nii finaal kui kolmanda-neljanda koha sõidud sõideti stiilis door-to-door, kus finaalis jäi peale Wiecek ning kolmandaks tuli tasavägise tandemi järel Chelsea DeNofa.

HGK Drift Challenge TOP4:

  1. Piotr Wiecek (Poola)
  2. Dawid Karkosik (Poola)
  3. Chelsea DeNofa (USA)
  4. Ryan Tuerck (USA)

See on lugu sellest, kuidas Eesti mehed Soome naise Raplasse kutsusid. Ei, mitte sauna. Kuigi 10. septembri ilma võis hellitavalt “saunaks” kutsuda, oli tegu ka seekord pelgalt driftivõistlusega. Eriliseks tegi asja aga see, et võistluse tipphetkeks kujunes PRO ja PRO-AM klassi vastasseis laupäeva õhtupoolikul. Selles loos ei keskendu ma tulemustele vaid toon välja selle, mis välja paistab – SHOW, SHOW ja veelkord SHOW.

Jah, Soomest oli kohale üks ilus naine ilusa autoga. Seda, et Krisse Aalto drifti armastab, teab isegi ta summutiots.

Lubasin rääkida SHOWst. Üheks showelemendiks driftil on kindlasti vinged autod. Mis see BMW ikka olla saab, mõtlete? No Birger Kiirendi “must ratsu” hakkab igal võistlusel silma.

Seda autot mäletame eelmisest korra “ühe-käe-eestlase” etteastest. Juuresoleval pildil roolis Kristjan “Eesti Drifti isa Sallu” Salmre.

Osta audi, drifti ja naudi. Vähemalt nii arvab Karel Piiroja. Mulle meeldib, et ta nii arvab – üks Audi nende Bumerite vahel lisab pildile ainult (halli) värvi.

Kas ma rääkisin värvist? Vabandan, Randar Kajo, sinu masin on kaamerasilmale ja publikule meeldivalt värviline. Hoog on sees, kas näed sa!?

Tandem – kaks inimest või asja mis töötavad koos või on üksteisega seotud. Nii defineerib internet sõna “tandem”: Tundub, et vist peab paika.


Keegi moeasjatundjatest rääkis mulle kunagi, et mehe lips peab olema sama värvi mis naise kleit. Driftis on tekkimas uus reegel – tagasõitja velg peab olema sama värvi mis eessõitja auto.

Viimane puhkehetk enne superfinaale. Boksialas oli näha nii mootoreid, erinevate keredisainerite kätetööd kui ka patriotismi.



Selle võistluse tegi eriliseks see, et superfinaalideks võis iga PRO-AM sõitja omale PRO klassi vastase valida. Üle platsi kõlas erinevaid põhjendusi, miks üks või teine valik langetati: “Ma võtan tema, sest tal on sõbra auto ja siis on lootust!”

Kevin Pesur sai omale Soome naise. Õigem oleks vist tegelikult öelda, et Soome naine sai omale Kevin Pesuri, sest just niipidi see otsus tegelikult langetati. Kisub põnevaks!

Kuigi üritus sujus väga hästi ning seisakuid oli minimaalselt (aplaus korraldusmeeskonnale) oli siiski aega, et raja ääres jalga puhata, häsh-täägid üle kontrollida ja veidi keelt kasta. Päris tõsiselt kohe – tegu oli selle aasta parima drifti-ilmaga Eestis!

Mida päev edasi, seda lähemale üksteisele roniti. Mida lähemal, seda vägevam!

“Häsh-tääg” surematu. Väidetavalt on tegu Eesti vanima driftiautoga. Üks on kindel, tegu on showelemendiga oma täies hiilguses.

Mäletate, mida ma eestlaste uue driftireelgi kohta rääkisin? Need mehed võtavad seda igaljuhul tõsiselt. (Mällermeestele: “lips-kleit” stoori).

Kuidas see nüüd oligi? Driftis on oluline kiirus…

…nurk…

…sõidujoon…(ma ei osanud siia pilti panna. Seega vaadake Krisse Aaltot, tal on kõik jooned ilusad)

…ja SHOW!

Mõni mees võttis SHOW korraldamise oma hingeasjaks. Võiks arvata, et tegu on hommikuse uduse aasaga Rapla lähistel, aga ei – need on aurustunud rehvid.

Juuresolevalt pildilt on näha, et Eesti ajab endiselt Soomet taga. Ansip ütleks siinkohal: “viime Eesti tandemites viie lähima sentimeetri sisse!”

Oleme jõudnud lõppvaatuseni. Kolmanda koha eest läksid “tantsuplatsile” Jarmo Luht ja Krisse Aalto.

Ning päeva viimase show andsid ning ühtlasi võidu eest võistlesid Randar Kajo ja Jako Pino.

Õhtupäikese käes üks viimane poseerimine…

Ja võibki juba “kingad varna” visata. Randar otsustas oma rehvidest igaljuhul loobuda.

Ma pole veel tüdrukuid maininud. Noh, siin nad nüüd on – jagamise ajaks kenasti kohal.

Enne, kui meestel särada lasti, sai selle võistluse ainus naine, Krisse Aalto, eriauhinna. Aitäh Krisse, et tulid ja meie võistlusele särtsu lisasid!

Ma lubasin tulemustele mitte keskenduda. Võitjad väärivad siiski esiletoomist. Siin nad on, superfinaalide esikolmik. Randar Kajo esikohal ning järgnemas Jako Pino ja Jarmo Luht.

Ei jäta mainimata ka PRO-AM klassi esikolmikut: Andri Raudva esikohal, järgnemas Margus Mangus ja Simon Suvemaa.

Tegu oli võimsa punktiga Eesti driftihooajale. Uute väljakutseteni järgmisel aastal ja kes ilmataadile enda osa arvest maksmata jätab, toob Laitsesse ise avariipumba kohale.

See on lugu sellest kuidas eestlased “lõdva randmega” Lätis driftivõistluse kinni panid. Read more