Viimastel aastatel Eestiski populaarseks saanud tuuningustiili, nimega “rotikad”, (inglise keeles rat-style) juured ulatuvad ajaliselt oluliselt kaugemale, kui arvata oskasin. Algselt lausa 1920´te Ameerika mandrile, mil hot-rode hakati vastava stiili järgi modifitseerima. Read more
Archive for month: detsember, 2012
1953. aastal tehti algust võistlussarjaga, mis on ajalukku jätnud palju põnevaid sõite ja hulgaliselt legendaarseid masinaid. Essenis olid väljanäituseks toodud mõned eksemplarid aastavahemikust 1953-1992.
Read more
Käesoleva postitusega lööme käima meie fotoreportaazi tripist Essenisse, kus 45 korda toimus selline tagasihoidlik mootorispordi festival, kus 18 halli, 110 000m2 ja 340 000 külastajat ning seda siis 9 päevaga.
Eeldan, et enamus pole sellise üritusega väga kursis ja seetõttu võiks piisavalt huvitav olla küll. Vähemoluline pole fakt, et messi niiöelda 4 tugitala on tuuning, sportseeria autod, mootorisport ja klassikud. Ehk siis piisavalt sügav salatikauss ka kõige peenemale gurmaanile. Kui sinna liita veel disainikooli masinad, alati autodega kokkukuuluvad naised ja igasugused uued trendid (rat-style näiteks), on vaatamist ja imestamist loodetavasti piisavalt.
Alustame siis oma seeriatega aegade algusest, täpsemalt aastast 1932, kui Henry Ford legendaarse B-mudeli turule tõi.
Head vaatamist!
See 1932 Ford Sedan Hot Rod tõmbas meie tähelepanu iga kord, kui sealt möödusime. Detailiderohkus oli muljetavaldav.
Kergelt rotikas Ford Coupe otse rajalt? Puhas Dirt Track Racer!
Ford Pickup Street Rod´e oli mitmeid, kõik erinevas võtmes.
Roadster oli üks laiast kerevalikust, mis toodeti. Maksis ta $495.- Tänasel päeval on Roadster üks hinnalisemaid B-mudeleid.
See Window Coupe on eriti haruldane “3-window” mudel suicide-tüüpi ustega.
1932 Ford Sedan Hot Rod, tootmisarv 124 101.
Moon Ford Pickup
Terve väljapaneku taustana jooksis stiilne ja teemakohane vintage stiilis sein.
Nii mõnegi auto juures oli lisaväärtust loov ja ajastukohane väljapanek erinevatest detailidest.
Fantastiline värvilahendus!
Ford Roadster Hot Rod.
See Coupe oli varustatud 383ci ülelaetud V8´ga, jõunumbriteks u. 600
Ford Coupe Kreuzritter, “5-windows” versioon.
Sloganid on igapäevane osa hot-rod maailmas.
Erinevad restaureerimisfirmad olid oma kätetöö ka laiemale publikule vaatamiseks toonud.
Paljud masinad messil olid müügiks. Nägime vähemalt ühte ostu-müügi tehingut ka.
1968 Chevrolet C10 Custom oli varustatud 350ci V8´ga, millel rammu 370 hobuse võrra.
Chevy Impala SS, klassikalisema veljega.
Ülistiilne ja madal Impala- laia randiga velg, varustatud õhkvedrustusega.
Hüdrauliliselt liigutatavaid masinaid oli paar erinevat. Inimesed kipuvad siiani segi ajama pneumaatilise ja hüdraulilise vedrustuse. Viimasega teedel väga sõita ei saa :)
Ford F-100 aastast 1960. Mootoriks valitud LS1, 450hj.
Üheltki korralikult messilt ei puudu Mustang GT500 Eleanor. Ka seda pakuti müügiks.
Taamal seitsme liitriseks “strõugitud” 1965a. Superformance Daytona. Esiplaanil originaal Shelby Cobra 427.
Natuke uuemat USA-rauda ka, Dodge Charger SRT ja seekord seadusesilma kuues.
Loodetavasti meeldis! Mõne päeva pärast liigume ajas ülessepoole.
Hooag läbi ja aeg tublimaid tunnustada, selle tarbeks tehti ööklubis Arena3 väike koosviibimine. Read more
Usun, et ka kõige optimistlikumad tuuled ei toonud enne hooaja algust kellelegi pähe numbrit 31. Aga täpselt nii palju mehi oli aasta lõpuks, peale Raplat, tänavaklassis sõitnud ennast punktidele. Number, mis on arvestades meie olusid ja üldisi lähtepunkte antud ala suhtes, khmmm… hullumeelne. Kui varasematel aastatel, panen käe südamele, olen kannatlikult oodanud tatikate võistluste kiiret kulgemist ja suurte poiste nääklemisi, siis see aasta oli täiesti teistsugune. Olles hooaja vältel kaelani seotud Team Ghosti Street klassi rookie Jarmo Luhaga, sai kogu seda tsirkust kogetud hoopis teise nurga alt ja märja mätta otsast. Ütleme nii, et kui oma poiss on tules ja natuke viitsid punktitabeliga kaasa mõelda, näed hoopis teist maailma. Kuna selles klassis tandemeid pole, tuleb panustada spekuleerimisele (ellikate paarid jne) ja see viib pulsi punasesse küll.
Ma ei hakka lappama nende 31 nime vahel vaid parem keskendun konkreetselt meistrivõistluste TOP8´le plus ühele väljaspool arvestust sõitnud mehele :P
Siin me siis läheme:
Tarmo Liivamägi, 8 koht.
Tarmo sõidab Street klassi teist aastat järjest ja ütleme ausalt, kerge see pole olnud. Lehitsesin oma driftikausta ja nulliga lõppenud sõite on kõvasti rohkem punktiväärilisi. Kui vahepeal juba tundub, et hakkab tulema, satub jälle etapp, kus edasipääs sõltub entryst. Lõppenud hooajal lootsin ise näha stabiilsemaid etteasteid ja hooaja lõpp andis selleks ka lootust. Laitse Rallypargis ja vanal heal Rapla rajal tulid juba poognad, mis väärisid ka korralikke punkte. Seetõttu uurisin mehe enda arvamust möödunud hooaja kohta ja ebastabiilsuse põhjustes polnud midagi uut: vähene trenn ja sellest tulenev ebakindlus. Seega soovime Tarmole trennirohket talveperioodi!
Andres Uusalu, 7 koht.
No enam suurema litakaga ei saa üks rookie hooaega alustada! Elu esimene etapp ja kohe finaalivõit. Ainult paremad kvallipunktid viivad sarja liidriks Harold Valdma. Igatahes Wisefabi abiga ilusat nurka näidanud tol hetkel elukole BMW teeb tõesti mehetegusid ja nopib kõik etteasetatud peanahad. Loomulikult pole head ilma halvata, sest ülejäänud hooaeg kulgeb pigem keskpäraselt ja rajakõrvalt vaadates ei tundu mees ja auto just parimad sõbrad olevat. Tea, kas see esimene etapp ajas ootused hirmkõrgeks aga minuarvates olid esimese hooaja kohta sõidud väga positiivsed. Teades, et Andres teeb talvel ka kõvasti trenni, on järgmine aasta samm tasemeredelil üpriski kindel.
Jako Pino, 6 koht.
Üks mu lemmikutest Street klassi masinatest ja kes kohal käis, saab aru, miks ma seda ütlen. Tuld pritsiv ja kärtsuv-mürtsuv turbo-bemm oli täpselt see, ilma milleta oleks tänavaklassi masinapark oluliselt vaesem olnud. Sarnaselt Uusaluga alustas hooaega vingelt, Raadilt tasuks neljas koht. Ja sarnaselt Uusaluga kulges ülejäänud hooaeg rookie´le kohasemalt ehk siis tabeli keskmiste kohtade peale. Ilmselgelt oli mehel keeruline sellise aparaadiga märgadel radadel sõita, kriitiliselt võiks üle vaadata auto seade märjale (nii esirehvid, vedrustuse jäikus kui ka ülelaade rõhk). Seda kõike loomulikult kõrvaltvaataja pilguläbi.
Tähtis on aga see, et mees sõita mõistab ja põnevusega ootan järgmist hooaega!
Veiko Haabu, 5 koht.
2011a. hooaja põhjal ootasin isiklikult Veikolt sellel hooajal rohkem, sest eelmine aasta selleks alust andis. Ja kuigi sarjas igati korralik viies koht siis sellist sähvatust kahjuks see aasta me ei näinud- küll aga head stabiilsust, kui jätta Raadi kolmas etapp kõrvale. Vist hakkab auto oma tehnilistelt võimalustelt teistele jalgu jääma, sest sõita mees mõistab.
Jarmo Luht, 4 koht.
Selleks aastaks loodud Team Ghosti rookie Jarmo oli üks meestest, kes veel viimase etapini meistrivõistluste esikolmikukohale pretendeeris. Punktivahed olid väikesed aga viimase, Rapla etapi kõige lahjem tulemus kukutasid mehe kõige valusamale kohale, neljandale. Terve hooaja head sõitu teinud (kaks korda etappidel neljas ja Raadil 95 punkti run!) ja suurt nurka nautinud Jarmo liigub aga kiiresti edasi- oma teisel võistlusaastal on ootamas PRO klass koos kõigi võlude ja valudega. Natukene tuleb harjutada kannatlikkust ja kupli külmana hoidmist ning kõik muu on sõidutreening.
Randar Kajo, 3 koht.
Mees, kellel on alati näpud püsti ja aknast väljas. Ja showpunktid muudkui jooksevad. Kui esimese etapi tagasihoidlik kaheksas koht välja arvata (uue mootoriga masinaga trenni teha ei jõutud), on tegu väga kõva sõidumehega. Kaks poodiumit on selle kinnituseks ja iga kord, kui olukord läks keeruliseks, tuli Randar kenasti kuivale. Hea omadus, millega jõuab veel kaugele. Kui nüüd auto ka veel tehniliselt paremaks teha, võib ainult lisa oodata. Eriasi, kas mees enam järgmine aasta Street klassis sõidab.
Harold Valdma, 2 koht.
Noor tulevikulootus Harold kindlustas viimase etapiga endale hõbedase medali ja seda vaid viie punktiga Randari ees. Arvestades, et mehe hooaeg kulges tulemuste mõttes nagu Ameerika mägi, võib Harold saavutatuga kindlasti rahul olla- kolm poodiumit on igati märkimisväärne. Ainult Haapsalus orkaani ja autoga võideldes saadud kuues ja Laitse etapi üheksas koht jäävad muidu head hooaega teinud mehe madalkohtadeks. Lisaks ei maksa unustada Rock Drift Challenge´i tõsist avariid. “Kõik oli ok aga alati saab muidugi paremini”, arvas Harold ise hooajale mõeldes. Ja ma ei kahtle selles hetkekski, kui Raplas mehe nägu nägin peale E46´ga sõitmist. Seda naeratust oli raske varjata ja usun, et uue aasta eesmärkides ja uue auto ehituses sai nii mõndagi selgemaks.
Allan Lätt, Eesti Meister 2012
Ilusat värvi ja diislit põletava saksa pereautoga tiitli võitnud Allan näitas kadestamisväärset stabiilsust- kohad läbi etappide 3, 2, 6, 3 ja 1. Sellise sarjaga on kõrge koht kindlustatud, selge see. Aga et sellega lausa kulla sai, on natukene mängus ka saatuse käsi. Nagu spordis tihtipeale on. Lisaks läheb tükike meistrikarikast Urmo Tähestele, kes oma autot laenas, kui Allani enda E34 enam koostööd teha ei soovinud.
Sujuva stiiliga ja kergelt laisavõitu (autol massi ju jagub) baierlane purjetas muidu kohati keerulistest olukordadest kenasti läbi ja Lätt läheb järgmisele hooajale vastu kui esimene meistritiitli kaitsja. Kui just PRO klass huvitama ei hakka :)
Sujuvalt oleme Eesti parimad driftijad meistrisarjas justkui üle vaadanud. Ainult oma lolluse tõttu (sorry aga ma ei leia paremat sõna) ei saa ma eestikate kontekstis rääkida aga mehest, kel nimeks Vaga. Martin Vaga.
Vähene usk enda tegemistesse driftirajal oli ainuke põhjus, miks mees jättis sarjatasu maksmata ja pidi seetõttu suu karikast puhtaks pühkima. Ja siin pole midagi spekuleerida, kui su võistlussarja kohad on 5, 1, 1, 1, 3. Vaata, mis asendist tahad.
Millega siis see mees teistest niipalju parem oli? Auto justkui ei midagi erilist- lahjemapoolne rida kuus E30, Wisefabi pole, vedrustus raudselt midagi tavalist, hullu suitsu ei kuskil. Aga näed, mehe oskuste ja raua kooslus tootis ainult tulemust. Ja mis kõige tähtsam, stabiilselt. Sujuvalt. Ei mingeid närvilisi flippe. Minimaalselt eksimusi. Silmale mõnus vaadata.
Ma hirmsasti tahaks Martini saada mingisse korralikku PRO pilli proovima. Kahtlen, et ta oma valget BMW´d väga PRO klassi masinaks ümber ehitada tahab. Eks talv annab aru.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et oli fantastiline Street-klassi hooaeg. Nagu ühest suust kogesid esiotsamehed, et suur osalejate arv pakkus pinget ja naudingut. Päris mitu sõitjat mainis ka tagasihoidlikke ootusi enda positsiooni suhtes enne hooaega, seega unistage parem suurelt. Street´is võib kõike juhtuda!
Drift on popp, täiesti kindel. Kui muidu aru ei saa, siis statistika ikka ei valeta. Vaata, mis nurgast tahad, numbrid on kõik roheliste, ülessesuunatud nooltega, nagu kasvu tegev aktsia hind. Olgu see siis osalenud masinaid, punktile sõitnud mehi või mõnda muud väärtust kajastav number, seis on hea. Ja seda kõike PRO klassis, Street klassi lõppenud hooaja plahvatuslik kasv on kõigile teada.
2012 aastal sõitis silmad pähe endale 30 meest, kellest tublid 11 olid eestlased. Esimene number annab märku, et peamiselt on kasvanud piiritagused külaskäigud meie etappidele, mis on nii korraldajate, pealtvaatajate kui sõitjate vaatenurgast suurepärane kasvutrend, sest annab sellele hullule alale kamaluga värvi juurde. Tiimidele-meestele on reaalselt tekkinud fännid, toetajad ja kaasaelajad. Seega võime ettevaatlikult rahul olla ja keskenduda näiteks nendele mehepoegadele, kes selleks kõvasti vaeva näinud on, et kogu see drifti virr-varr üldse toimuda saaks ehk siis PRO klassi kaheksale parimale Eesti passiga piloodile (mitte segi ajada meistrivõistluste lõppjärjekorraga!).
Siinkohal pean ma kohe alustuseks vabandama meelevaldse tabelitõlgenduse eest, sest kuigi kaheksas mees meistritiitli sarjas oli Ott Kokk, maandus tema ette piisavalt suure punktivaruga alles kolmandast etapist liitunud Urmo Täheste. Lisaks hakkas see Viperi mootoriga BMW liikuma üha paremini ja paremini ning väärib hetkel kaheksandat kohta rohkem. Seega…
8.koht Urmo Täheste
Sosinad käisid juba varajases staadiumis, et Urmo millegi kahtlasega tegelemas on. Infokillud konteineris siia riiki loksuvast Viperi mootorist tundusid igal tasandil ulmelised. Eriti veel kui selgus, et see monstrum M5 kerele tõstetakse. Aga juba kolmandal etapil Tartus oli pill boksis ja mingitmoodi seades ning drift-ready. Tasuks üheksas koht, mis arvestades asjaolusid, oli hooajale heaks avalöögiks. Edasi näitas seades masinaga mees aina paremat minekut ja kohad järgmistel etappidel oleksid olnud arvatavasti hoopis teised, kui poleks olnud Rock Drift Challenge´i nappi kaotust Eduard Vahemetsale TOP16´s ja jukerdavat käigukasti Laitse viimasel etapil. Urmos ja bemaris potensiaali on, selles pole kahtlustki. Tandemtrenne ja libedal sõitu veel ja veel ning Urmol on nii mõndagi pakkuda.
7.koht ja Tõnis Kipper
Mees, kes sotsiaalmeediast läbi imbunud maailmas fännide saamiseks Facebooki ei vaja, tegi see aasta kahvatu hooaja. Üldiselt lõppesid sõidud ellikate esimeses ringis ja ainult kahel etapil sai kirja korralikuma tulemuse aga poodiumile 2012 asja ei olnud. Olles kõrvalt vaadanud see aasta pea kõike, mis rajal sündinud, võin teha endapoolsed järgmised tähelepanekud: aeglastel ja tehnilistel radadel on sellise kompotiga keeruline sõita, kõrv kuuleb kogu aeg turbo töötsoonist väljalangemist ja silm seletab masinat närviliseks tegevat clutch-kicki, et uuesti sinna magusasse alasse tagasi jõuda. Absoluutselt muidugi ei aita kaasa ka erinevate rehvide kasutamine. Ehk siis juht kunagi ei tea, mis rajal saama hakkab. Kuna Tõnise sponsorite nimekiri kõige pikem pole, saab see rehvimure üha keerulisem probleem olema. Suvaliste jalavarjudega poodiumile Eestis enam ei sõida, tutikatele rehvidele minek kirjutab hooaja eelarvenumbri aga hoopis teiseks. Seega igati keeruline olukord tulevasi võistlusi silmas pidades. Samas on mehes potensiaali ja oskuseid teistelegi jagada, nagu teame. Seega isiklikult loodan, et mees leiab endale vajalikud toetajad, sest fännid on tal fantastilised nagu Tartus nägime.
6. koht Karl-Sander Lebbin
Visuaalselt muretumat meest mina ei tea. Karl-Sanderil on täiesti kama, kas ta kaotab või ei- peaasi, et rahvale burn-outi saab teha! Igatahes hooaeg kulges esimest kolme etappi vaadates stabiilselt, kus kohad vastavalt 7, 6, 7. Kahjuks Laitse Rock Drift Challenge´i ebaõnnestunud etapp rikkusid natuke ühtlast numbrijada. Samas viienda etapi 80 silma kindlustasid koha eespool Kipperit.
Eelmise aasta Street-klassi hõbe on oma esimesel aastal PRO´s näidanud potensiaalirikkaid sõite, saades hooaja jooksul nii mõnegi väärtusliku peanaha. Kõvasti tandem-trenne alla ja punktijada hakkab kindlasti minema ülessepoole. Autol kiirust ja nurka on, mehel oskusi ka.
5.koht ja Rait Lember
See kuidas Rait hooaega 2012 alustas, oli märkimisväärne. Esimese etapi kolmanda koha sõidust räägiti ja räägitakse siiani rohkem kui finaalist. Täpsemalt siis tandemist Henri Puhmase vastu, kus sõit oli armutu ja kuigi kontakti Henriga peetakse Raidu sõiduveaks, oli see hooaja avapauguks väga magus algus. Kohe järgmisel etapil Haapsalus jätkas Rait täpselt sealt, kus ta pooleli jäi. Oli üks väheseid, kes keerulisel rajal keerulistes oludes ilusat trajektoori sõitis, mäletan. Ja kuigi Puhmas võttis poolfinaalis Raidult revanši, pidas viimane pronksisõidus laenumasinaga liigelnud Taavi Toomara enda seljataga. Edasise kolme etapiga läks aga asi nutuseks. Nimelt Raadil ei saanud mees kvalifikatsioonist kahe nullisõiduga edasigi ja sisuliselt kustutas sellega ääretult konkurentsitihedas meistrisarjas tiitlivõidu lootused. Kergemaks ei läinud teekond ka edasi- oma võistlusauto trennis mahakandmine viis ta sarnase, kuid siiski iseloomult erinevad BMW rooli ja viimased kaks Laitse etappi poodiumile enam asja ei olnud. Tasuks kokkuvõttes eestikate viies koht.
4.koht on Kristjan Klemets.
Craci hooaeg oli nagu maailma majandus- lainena. Algas nagu ta algas, siis hakkas kerima ja napilt enne lõppu taas rahunes. Kohad 8, 5, 3, 3 enne Laitse “II” andsid tabelis kolmanda koha. Ülinapp kaotus Urmo Tähestele sai aga otsustavaks. Oleks lainehari viimase etapi ka ära kandnud, seisnuks mees aasta kokkuvõttes vähemalt kolmandal pjedestaalil. Aga “oleks” on paha sõna ja mootorispordis näiteks absoluutselt ei kehti. Siiski näitas mees, et võib mojo leidnuna sõida ükskõik kelle vastu, ükskõik kus. Polnud driftisarjas ühtegi tegelast, kes poleks hooaja keskel Klemetsi ümbersündimist konstanteerinud- tandemid kukkusid välja lihtsalt nõnda hästi. Kui tulevikus autole natuke rammu ja jaksu juurde saab, peaks sõit lihtsamaks ka muutuma. Lisaks pole grammigi vähemoluline fakt, et järgmiseks hooajaks on Cracil olemas isiklik tandemipartner Jarmo Luha näol. Vähemasti paberil on see win-win olukord.
3. koht ja Henri Puhmas.
Henri jõudis hooaja 2012 alguseks sügavatest Lõuna-Eesti metsadest huvitavasse olukorda. Nimelt Team Wisefab “palkas” ta oma auto rooli. See oli esimene selline diil meie riigis ja vähemalt minuarvates vägagi intrigeeriv. Polnud Henri saanud endale hüüdnime “Sõge” just juhuslikult ja näiteks Läti riigis ülisuurt populaarsust omavat meest võeti seal alati vastu, kui superstaari. Seda siis peamiselt oma parajalt rotika Audi ja agressiivse sõidustiili tõttu, kus tehnikale armu andmata üritati võtta viimast. Seega oli vähemasti minul huvitav jälgida, et mis juhtub, kui mees visatakse vette täiesti tundmatus kohas- uus ja Eesti mõistes ülikallis ja võimas auto ning alateadlik vastutus tiimi ees. Piisavalt nüansse, et lihtsamatel meestel sisemus pingega krussi keerata. Ja ma pole isegi peale hooaja lõppu selgusel, et kas siis 2012 õnnestus või ei. Visuaalselt oli Henri minekut muidugi vinge vaadata- kiireimad entry´d, suurim rehvisuits. No mida veel tahta? Aga ainult 1 poodiumikoht (okei, esikoht küll siiski) viie etapi peale jätsid mehe napilt Taavi Toomara järel kolmandaks. Raskeks läks just hooaja teine pool, kus kaks korda tuli vastu võtta TOP8´s kaotus Klemetsilt. Lisaks korralik avarii Gatebil´il ja koduses Laitses Harold Valdmaga. Kas need seigad tegid meest kuidagimoodi ettevaatlikumaks, ei teagi. Võistlemist lihtsamaks kindlasti mitte.
2. koht ja Taavi “Tomz” Toomara.
Vaata, mis asendist tahad aga see mees on tegelikult ka andekas. Pean just silmas seda kiirust, millega mees Eesti driftimaailma teravaimasse tippu on jõudnud. 2010 aastal oma sõitjakarjääri alustanud Tomz tuli järgmisel aastal juba sarjavõitjaks ning minu arvamus on, et Eduard Vahemetsa elu poleks ligilähedalegi nii lihtne olnud, kui Taavi auto tehnika vastupidavam oleks olnud. Samas oleks ei maksa midagi.
Lisaks julgen taas arvata, et suur üleminek tehnikas tekitas tervikliku kompoti näol Toomarale tõsist peavalu terve hooaja vältel. Pean silmas just auto närvilisust käitumises, rääkimata juba mainitud katkistest detailidest. Raadi teisel etapil olid tehnikamured, Haapsalus päästis ta Kristjan Salmre autoga endale neljanda koha, ROCK Drift Challenge´l oleks võinud õlivooliku irdumise tagajärjed olla palju kurvemad. Alles viimase, Laitse etapi võiduga, päästis mees tegelikult oma terve hooaja, saades siis kokkuvõttes napi teise koha.
Eesti Meister Eduard Vahemets.
Ets on alati pildil olnud. Kordagi pole esikolmikust välja kukkunud terve riigi driftiajaloo vältel. Krooniks siis esimene ametlik meistritiitel ka. Hooaeg kulges mehe taktikepi all ja kaks esikohta ning kaks teist kohta ei jätnud punktitabelis teistele mingit lootust. Isegi Haapsalu 5. koht ja kerge remontivajav suplus mõjusid pigem elevust tekitava värskendusena. Kui liita Wisefabile ja suurenenud mootorivõimsusele mehe suurepärane stabiilsus ja sõiduoskus, on tulemus see, mis ta hetkel on. Rahulikult oleks võinud viimast etappi tribüünilt vaadata, jahedat õlut rüübates. Pulssi see ülesse ei too aga alternatiiviks sobib alati.
Sellega sai siis tiir driftiparemikule peale tehtud ja loodetavasti saate isegi aru, et tegemist on minu nägemuste ja arvamistega. Uue hooaja alguseni on juba vähem kui tajume ja kindlasti peab varsti samad mehed luubi alla võtma. Sest iga hooaeg on uus ja omamoodi.