Ja justnimelt avapauguks saabki seda nimetada, kuid sellest hiljem. Võistluspaigaks, nagu kevaditi esimesena ikka, tavapärane Bikernieki ringrada Riias. 
Võistluse trennid algasid reede hommikul, kuid auto saime me valmis alles neljapäeva õhtul kella 23 paiku. Paras aeg, et mõned tunnid magada ja asju pakkima asuda. Kuigi autot kimbutavad tohutud kaaluprobleemid (60kg üle miinimumi 15l kütusega) ja jõust tundub puudu jäävat, toimis kõik iseenesest hästi.
Suurimaks muudatuseks, mis sõiduga kohe aru saada oli muidugi isteasendi totaalne muutus. Varasema kõrge ja ees oleva koha asemel sai tehtud ümber talad, mille külge iste kinnitub ning see oluliselt madalamale ja kaugemale viidud. Sellega seoses tuli muidugi tuua ka rooli ja pedaalegi lähemale. Teiseks suurimaks muudatuseks võib vast olla roolivõimu eemaldamine. See aga tingis vähe teistsuguse tunnetuse, koguaeg kisub ja vintsutab kuhugipoole ning autot on “püüda” oluliselt keerulisem.
Siin mõned laenatud pildid stiilinäitena ühest kõige kiftimast kurvist
See on nö “sillakurv,” kus on parem-vasak üle mäe šikaan.
Koht, kus tõstab saba kergeks ning väga paljud autod jõudnud välja ka seinani. Minu käed pole vist nii kiirelt veel varem pidanud käima. Kogu publik olevat jooksnud üle mäe, et näha paremini tulemust. Minu õnneks seinani seekord veel ei jõudnud.
Väikesed väljasõidud tehtud, sai alustada laupäeva.
Hommikuses kvalifikatsioonis parandasin oma eelmise aasta aega ligi pool sekundit ning sain kümnenda stardipositsiooni 15 auto seast. Kuid eesolevad 5 autot olid kõik sama sekundi sees ning minu järelgi auto-paar vaid kümnendike kaugusel.
Võisime enne esimest starti rahus päikest võtta ja ilusat kevadilma nautida.
Nüüd jõudes aga “avapaugu” juurde. Esimene võistlussõit ei saanud kesta ka ühte tervet ringi, kui juba neli autot olid kõverad. 
Pärast eelmainitud sillakurvi tulevad kaks paremkurvi. Esimeses paremkurvis juhtus just see kõige hullem – Raimo Kulli ei saanud neljandat käiku sisse, Kristo Krinpus pidi tõmbama temast paremale, kuid libises veidi liiga palju ning müksas Keijo Kaasikut. Auto nr 98 tegi sellepeale spini, põrkas tagaotsaga vastu seina ja käis üle katuse. Kristol läks veidi õnnelikumalt, kuid tabades seina, järgmisesse starti tema enam ei jõudnudki.
Ebaõnnesõdur Keijo ise, kes juba kolmandat korda sellisest olukorrast autot taastamas on.
Kuid see pole veel kõik! Kohe sellele järgnevas kurvis said kokku Kersti Lang ja uustulnuk Konstantin Vedennikov. Seekord oli suuremaks kannatanuks Kersti, kes jõudis välja ka seinani. Vedennikovi auto veeres kordusstarti juba omal jalal, ülejäänud kolm toodi aga puksiiriga.
Kordusstarti sai oodatud umbes pool tundi ning selle pikkuseks vaid 11 ringi. Esimeses “õiges” stardis läks küll ka Roland Feodorovi summutikinnitus katki, kuid kordusstarti oodates jõuti see kiiruga ära parandada.
Sõit sujus rahulikumalt, kuni veidikene said kokku Enar-Klaus Kunman ja Margus Pihlak. Pihlaku autol kõver tagumine parem õõts ja jooksud paigast ära. Mina hakkasin muidugi iga ringiga autopikkusi järgi võtma kuni seitsmendal ringil jõudsin juba täitsa selja taha.
Riias on aga esimese kiire kurvi järel kohe järsk tagasipööre, Marguse auto kaotas seal kontrolli. Püüdes kogu jõuga autot kontrolli alla saada olin mina juba tema külje all ning mina jäin pimenurka või nägemata. Sirge peal puutusime kokku ja lõpetasime mõlemad betoonis.
Minu jaoks purunenud esivedrustus, mootoripadi, tagumine õõtshoob jne. Temale analoogsed vigastused. Rääkimata plekitöödest. 
Igal muul juhul oleksime pakkinud asjad kokku, kuid siis toodi välja ajatabelid ja järgmise sõidu stardijärjestus. Tõenäoliselt ajavõtusüsteemi vea tõttu oli minule kirjutatud sõidu kiiruselt teine aeg ning stardikohaks teine koht. Kuna sellist asja pole varem juhtunud, siis tulid appi kõik sõbrad, kokku sai laenatud (Keijo jt autode pealt) sõiduks vajaminevad jupid ning palehigis kahe ja poole tunniga romust tehtud sõitev auto.
Rajale me jõudsime, kuigi stange sai ette pandud alles stardijärjekorras. Rattad näitamas sinna, kuhu jumal juhatas ja tagumine parem nurk üldse positiivse kaldega. Vigastada said tõenäoliselt ka käigukasti kinnitused, kardaan või mõni muu veoülekande osa ning iga käik läks kohutava kolksuga sisse. Sõita jõudsin vaid pool ringi, üle sillakurvi, kui kadusid kõik edaspidised käigud ja võisin rahus veereda ohutusalale ära. Edasi sain nautida põnevat võidusõitu parimast vaatekohast, kui Peep Pihotalo kattis igal ringil Marek Saart ja Enar-Klaus Kunmani ja nemad omavahel kohti vahetasid. 
Start antud ja kohe kolinal mina kukkumas. Katkise diffriga ja kõvera autoga paraku paremat loota polnudki. 
Kuid, et säilitada informatiivsus, peab mainima, et BMW 325 CUP klassi esikolmikusse tulid:
1. Raimo Kulli
2. Peep Pihotalo
3. Tõnis Hommik
Uue klassi Kumho Challenge esikoha sai aga meie oma Eesti poiss Steven Puust (Toyota Yaris), kellele järgnesid Mantas Neverdauskas (Honda Civic) ja Karolis Doleba (Honda Civic).
Kõige ebaloogilisem valik võidusõiduautoks, aga midagi peab Passatis järelikult head olema…
Populaarseimaks võistlusklassiks osutus Historic, mis omakorda jaguneb “Merevaigust Volgaks” ja VAZ’ideks.
Pildistamise eest täname Mait Hommik’ut ja Tanel Nõmm’i.
