Suur mootor, viled ja lollimoodi metalli.

Ja natuke järgi ka aidatud. Tulemuseks väga raju mitte väga ilus auto. Mõnes osas on välimus parem kui vanal, mõni asi tehti veel koledamaks.

Kui paljudel autodel on ainult tagatuledele hüüdnimi? Sellel on – golfikepid. Nüüd seda nime teades ei saa sellest enam mööda vaadata – what has been seen, can not be unseen.

Eestpoolt vaadates täitsa Porschelik, või oleme me lihtsalt juba nii harjunud sellise autoga. Detaile on ninasse pandud nii palju, et kõikide nende kokkulugemine võtab terve igaviku. Tegu on õnneks piisavalt suure autoga, et see detailiderohkus isegi ei häiri.

Isegi tuli on nagu omaette kunstiteos. Ilusti viimistletud ja detailiderohke. Ja detaile jagub selle auto puhul igale poole, nii välja kui sisse.

Mitte küll enam originaalsummuti, vaid järelturult. Pole lihtsalt tükk toru, vaid detailidega teos.

Suur auto väikeste piduritega? Õnneks on mulje petlik, 21 tollise velje taga tundub peaaegu iga pidur väike. Paari järsema pidurdamisega pidurid veel ära kaduma ei hakanud. Mis juhtub tippkiiruselt mahapidurdades, seda Eestis proovida ei saa. Vähemalt ametlikult mitte.

Tippkiiruse saab see masin muidugi kiirelt kätte. Kui lasta autol ise käike vahetada. Sest roolile on ehitatud mingisugune nuppude-labade ristsugutis, mida saab liigutada pöidlaga rooli pealt ja sõrmedega rooli tagant. Liigub see moodustis mõlemas suunas, ühes suunas vahetab käigu üles, teises suunas alla. Ja seda teevad mõlemad nupud ühtemoodi. Tahab harjumist, nii nende nuppude üledimensioneeritus kui loogika.

Nuppe on selles rohkem kui uuemas Cayennes. Palju rohkem. Väga palju rohkem. Õnneks on nendel nuppudel ruumi, kus laiutada. Nagu ka juhil ja reisijatel.

Veel detaile. Kas need on “kiirestiedasiminemisetriibud” või lihtsalt kunst, seda ei tea.

Näe, veel nuppe. Kroomitud servadega. Detailivärk.

Kärtsu ja mürtsu selles autos jagub, isegi rahulik sõit on elamus. Nupumeri tahab harjumist, mõned loogikavead õppimist ja siis on kõik teed valla, et seda kärtsu ja mürtsu nautida. Kurve võib suhteliselt hoogsalt võtta, mitte nii hoogsalt kui uuemaga, aga siiski piisavalt kiiresti, et ilmselt saab julgus enne auto võimeid otsa.

Kaspari tarkuseminutid: Keskmine laps on üldiselt selline kes kipub ripakile jääma. Cayenne puhul on 1 vs 2 gen ikka väga suur samm paremuse poole astutud. Kõige silmatorkavam, või õigemini silmi mitte nii torkiv on välimus. 1gen on olgem ausad, ikkagi kole kui öö ja isegi öösel on see kole. Facelift parandas seda tuntavalt kuid 2gen jooned ja stiil on jube päris Porsche moodi. Salong oli kindlasti mu lemmik. 3gen pilliga võrreldes on nuppe muidugi palju, umbes nagu keegi oleks oksendanud keskkonsoolile peale kahe klaviatuuri alla kugistamist. Samas ei ole midagi segast, kõik on ordnungis. Sõiduomadustelt on see järgi aidatud Turbo muidugi raju. Täna põlvkond vanemale käikarile jääb dünaamika paigalt minnes natuke peitu, aga kui hoog juba üleval, siis vastu sellele isendile saada on väga-väga keeruline. Turbo on alati tipp, nii mineku kui mugavuse mõttes. Istudes GTS’ist ümber põlvkond vanemasse Turbosse saad aru, et selle masina suunitlus ei ole kiire sõit, vaid ainult mugavus ja ajavõit. Paigaldatud Remuse lärmakam peerutoru annab muidu luksuslikule masinale puuduliku agressiivsuse, kuid sõites ei sega – taaskord saksa mõõdukus. Ainus asi mis häirima jäi oli roolilt käiguvahetus ja kast ise. Nupud on mõlema käe all identsed, sõltub lihtsalt kummas suunas roolil olevat klotsi nihutada. Nuppu endast kaugemale lükates eeldaks, et vahetab käigu allapoole, aga ei – reaalsus on risti vastupidine. Kui sellega lõpuks harjub, siis kast ise on selgelt uimane, eriti uue GTS’iga võrreldes, kuid taaskord tuleb endale meenutada et Turbo eesmärk ei ole paarutamine vaid autobahnil kilomeetrite muretu õgimine. Ja seda teeb see auto ideaalselt.