Mõned putukad on teistest kiiremad. Mis juhtub aeglasematega? Nad saavad surma ja süüakse ära.
Korealased on putukatõrje tõsiselt ette võtnud, tehes oma putukaid kiiremaks ja paremaks kui euroopa putukad. N märki kandvad putukad litsuvad järjest igasuguseid GTI-sid, GSI-sid ja erresse laiaks. Süües kasvab isu nagu öeldakse. I30N kõrvale tehti nüüd I20N. Et saaks veel rohkem konkurente laiaks litsuda.
Kuidas need kaks siis tegelikult on? Reklaame oleme me kõik näinud ja Oti arvamusega oleme ka kursis. Suurem on kiirem ja tundub aeglasem ning vastupidi. 8ne automaat vs 6ne manuaal, adaptiivne vedrustus vs mehaaniline, elektrooniline differ vs mehaaniline piiratud libisemisega…
Kui rinkal sõites oli pisem mudel krapsakam ja pakkus rohkem emotsiooni, siis ka toona sai mainitud, et tänaval võivad asjad sootuks teistpidi olla.
Üllatus üllatus, nii ka laias plaanis oli.
I20N puhul kompromisse sisuliselt ei tehta. Auto on täpselt nii jäik kui ta tehasest tuleb. Seda kusagilt timmida ise ei saa. See tähendab, et ebatasasemal kõrvalteel on niisama kulgeda temaga üsna tüütu. Tunnetuse mõttes on tegu meistriklassiga aga roolitaga puhata on sellisel teel on pea võimatu.
Selle vastu on väga lihtne rohi – kiirus!
Mida suurem on hoog, seda mugavamalt see masin end teepeal tunneb. Tagasiside juhile lisab tohutult enesekindlust ja mootorist/väljalaskest kostuvad helid küllastavad sõidukogemust maksimaalsele tasemele. Kui paarutamise isu otsa saab, siis ainus “puhkus” mida masin võimaldab, on helide vaikseks keeramine – seda nii mootori kui väljalaske hääle puhul. Okei okei, revmatchingut saab ka regullida, et see linnasõidul liiga kohmakas ei oleks.
Meie läbitud 600km jooksul õppisin autot suht hästi tundma ja pidin tõdema et rahulikel lõikudel unistasin I30N roolitaga istumisest.
Just nii sujuvalt ongi paslik jutt suurema venna suunda sättida.
I30N on mudeliuuendusega astunud konkurentidele ikka väga valusalt nii kannale kui varbale ja ega sinine silmgi osadel juhtudel puudu jää.
Kui rajal tundus auto raske ja natuke üle võlli, ehk sellega kiirelt sõitmine nõudis kõva pingutust ja totaalset keskendumist, siis tänaval on tegu pea ideaalse masinaga.
Lai valik sõidurežiime teeb igal teel liiklemise mõnusaks. Kui kihutada ei taha või tee on kehv, valid kõige nudituma seade ja vedrustus laseb juhil hambad suus ning viimase eine kõhus hoida.
Kui sedasi kulgedes siiski jõuad järgi aeglasemalt liikuvale eessõitjale, vajutad roolil NGS nuppu ning 20 sekundiks on kõik nupud 11 peale keeratud ja möödasõit on tehtud enne, kui jõuad täheühendi pika versiooni (N-Grin Shift) üle huulte lasta. Kui sekundid jõuavad nulli või vajutad nuppu uuesti on paukuvast ja lärmavast metslasest saanud taas taltsas süleloom.
See variatsioonide rohkus on see, mis paneb mind seda autot väga sügavalt ihaldama. Kui varasemalt olen tugevalt olnud VAG usku ja GTI’st nägin häirivaid unenägusid, siis nüüd pean tõdema, et linnas on uus šeriff. Ta on küll väikese õllekõhuga, aga kui ta mööda peatänavat jalutab, siis keegi talle vastu astuda ei söanda.
*Paugutajateks ristis need autod minu poeg, kes kogu reisi vältel sundis mind käiguvahetusi sedasi ajastama, et ikka efekti ka kuulda oleks. Ma ei vaielnud kordagi vastu, sest sisimas olen ise täpselt samasugune laps. N seeria sõidukid just seda teevadki, nad ei lase sul suureks kasvada vaid kutsuvad üles reegleid rikkuma ja traditsioone murdma, ning ühtlasi ka tohutult rõõmu pakkuma.
