Võro murre? Mingi läti meistrivõistluste drifti etapi kokkuvõte? Ei, tähed tagurpidi ettepoole kirjutades kõlab see nii – OMC 2014 Stage 2 sõidetakse tagurpidi!
Kes kohe välja luges on ilmselt sotsiaalmeedias, Eesti Audi Klubi facebooki seinal, näinud teadet pööratud rajakorraldusest. Peale juunis toimunud etappi, mis juba pilpaid lennutama kippus, mindi Haapsallu, et mõelda, kuidas saaks ikkagi ürituse maha pidada nii, et kõik mööduks turvaliselt. Aga, et kiirused kasvaksid. Sõideti uuesti rada läbi ja jõuti ikka järeldusele, et 300+km h sõitvatele autodele on sedapidi sõita juba, kuidas öelda, liiga rusuv. Mis oleksid alternatiivid? Polegi. Või siis läheks päris liiklusele avatud teede sulgemine võistluste ajaks liiga kulukaks. Aga sõita ju ikkagi tahaks. Seda enam, et võistlejate arv on iga aastaga rekordiliselt kasvanud. Enamik peafavoriite ehitab puhtalt miilivõistluse pärast omale autosid, õigemini mootoreid, mõni kartlikum tugevdab ka veermikku. Või on lihtsalt tark ja saab aru, et vedama saamine on tore, aga pidama peaks ka saama.
Võtame kasvõi mitmeid aastaid osalenud ja/või võitnud Roul Liidemani, Maksim Zolotarjovi, Juhani Kautto ja Janis Piiritalo. Teiseks on OMC juba peaaegu, et pereüritus, mis praeguseks hetkeks on ka ainus maarjamaa pinnal toimuv lõppkiirusvõistlus. Seega on ka pealtvaatajate huvi olla kohal, et oma silmaga näha-kuulda neid “tavalisi” pereautosid, millega kahel korral aastas paugutatakse 280+ km/h. Järjest rohkem tehakse tööd selle nimel, et kaasa võetud pisematel pereliikmetel oleks ka midagi teha. Ja järjest rohkem on ju järelkasvu “ahjus”.
Ürituse eesmärk on pakkuda igale kiire auto omanikule legaalset ja ohutut võimalust auto ja iseenda võimed proovile panna. Võistlema oodatakse kõikide automarkide esindajaid, kuid starti pääsemiseks on oluline sõiduki vastamine tehnilistele nõuetele. Võistlusreeglid on koostatud selleks, et kõik mööduks turvaliselt. Tõsi, jõuab ka OMC sinnamaale, et päris poest ostetud autoga võid sõita üle 300km/h. Aga, siin on üks aga. Üks auto on selle jaoks mõeldud ja tehasepoolt neil kiirustel katsetatud, teised on aga suurest entusiasmist kiiruse ja piiride “edasi lükkamise” vastu, kiiremaks ehitatud. Sest kui me kiikame onemile lehele ja vaatame esimese viie aasta tulemusi, siis kui palju on seal just neid autosid, mis tehasest on kiireks ehitatud? Käputäis. Siiski tuleb mängu kaine mõistus, mis juba sellel ajal ütles, et lennuväli pole autobahn, mis sile kui beebi pepu. Ehedaid näiteid leiab madalatest superautodest, mille juhid on kommenteerinud raja lõpupoolset seisukorda juba “veidi” halvaks. Aga juhtub ka seda, et lendab mõni lind esiklaasi. Kiiruselt 280km/h.
Aga miks siis tagurpidi? Igal aastal on Audiklubi meeskond käinud seal enne võistlusi kuiva asfaldiga suuremaid auke lappimas. Seega selles asi ei ole. Olgugi, et meeskonnal oli teerulli asemel Cramost renditud piirdeaedadega kaasa tulnud kivi. Ma tean, olen ise seal neid auke tükki 50 kinni tampinud nii, et õhtuks käed värisevad. Hea küll, ütlen selle avaliku saladuse välja, sest ilmselt teavad ja oskavad seda kõige paremini hinnata just sõitjad, kes miilil ühe või mitu korda osalenud on. Stardiala kuni ca 700m ja 1km on ilus ja nii ühtlane kui see betoonist kattega lennuväli täna olla saab. Sealt edasi on aga peale kilomeetrit lohud. Ja nendest lohkudest 250+ km/h läbi sõita on päris arvestatav ehmatus. Kujutage nüüd ette 300 km/h. Või 327 km/h nagu sõitis Roul Liidemann juunikuisel etapil. Süsinikkiust esisplitter läks krõmpsti katki. Lisaks on rada sinnapoole sõites veidi ka nö. ülesmäge. Silmaga sellest aru ei saa, enne kui samakiirelt tagasi ei tule.
Ja sellega lahendabki Audiklubi probleemi nende lohkude kohapealt. Need jäävad teisipidi sõites kusagile natuke peale starti. Lisaks on harjumuspärasest teisele poole sõites lennuväli justkui allamäge. Igatahes tundub nii. See tundub oluliselt laiem ja seega pidurdamine ei tohiks ka nii hull tunduda. See ei tähenda, et suur, sõitjatele tuntud BRAKE silt pannakse ka kaugemale. Oh, ei. Kindlasti jääb see peale finišijoont samale kohale, kus ta ka muidu on olnud. Sest lennuvälja pikkust me muuta ei saa ja kasutada on see, millest üritatakse parim välja võtta. Paras aeg natuke muusikat kuulata?
Aga kes siis võistlustulle astuvad? Kui visata võistlejate nimekirjale kiire pilk, siis ei ütlekski, et suur märul pihta hakkab. OMC on õnneks ennegi näinud nimekirjas 220 hj autosid, mis paugutavad miilil 280+ km/h. Seega seda numbrit seal päris tõepähe ei saa võtta. Nagu näiteks need CRX-id, mis lähiminevikus A-klassis ilma tegid.
Sellel aastal tutvustatud E-klassis, ehk elektrijõul liikuvatele sõidukitele mõeldud klassis pole veel ühtegi võistlejat registreerunud, kuid aega ju veel on. Või oligi see klass pelgalt ühe öö liblikas?
A-klassis on nagu kahjuks alati, väga vähe sõitjaid. Kuigi kõigile on teada, et toorikuid on leida küll, mille nelja silindriga, ilma turbode abita, saab sellel võistlusel 245 km/h kätte.
Kirjutamise hetkel oli registreerunud ka üks hübriidauto, täpsemalt Lexus GS450h, mis paigutati siiski B-klassi. Seda tänu bensiinimootori silindrimahule. Kuid B-klassis on tagasi selle aasta esimesel etapil käigukasti lõhkunud Nissan Primera või peaksin ma ütlema “Lambokiller”? Auto, mis on oma imepisikeste piduritega saanud selle jaapani imelooma pidama 289 km/h pealt. Müstika. Loodame, et seal tehakse ka millalgi parendusi. Tehniline kontroll on OMC meeskonnal vägagi pädev.
JA NÜÜD! Vaadake onemile.ee lehelt, osalejate alt, C klassi. Nagu ennist ütlesin, et seal kirjapandud number ei pruugi olla päris õige. Nii on endale (Y) rehvid saanud Raigo Lepp, kes korra juba üle kolmesaja sõitnud on. Näiteks veel Pärnus Speedestil sõitis ta maha keeratud rõhuga. Noh, nii umbes 800 hj. Sander Kelner pole samuti puudu. Eelmisel etapil vaevasid teda probleemid tuliuue bensiinipumbaga. Registreeritud on, ju sai korda? Muuseas, see must BMW M5 on selle mehe tagumiku all sõitnud 303 km/h.
Nimekiri läheb edasi ja edasi. Üllatusi võib alati tulla Porschedest. Kirjas on neid 6, millest kolmel on registreerimisel üles antud 500 hobujõudu. Toyota Supra – 700hj – sõitnud 279 kevadel. Ken Kasch – BMW 550T – “viissada ilmselgeltpluss” hobujõudu. 3x Audi RS6. Jüri Liske Audi S8 W12 BiTurbo! Mida ikka oodata mehelt, kes ehitas B4 kere peale V8 mootori, turbotas selle ära, tegi paar sõõrikut parklas ja sai YouTube’s 220000+ vaatamist. Üsnagi alahinnatud, ma ütleks. Ja muidugi lõpetuseks kirjutamise hetkeni registreeritud masinatest, ehitusliku eripära tõttu, ebareaalseim – BiMotoTurbo Audi TT – 600hj – Maksim Zolotarjov roolis.
Ja ka see pole veel kõik. Suuretõenäosusega toob juunikuise etapi võitja Roul Liidemann siiski oma üliilusa ja kiire Dodge Viper GTS-i tagasi lennukale. Uskuge mind, see saab olema korralik mürgel. Ja veel “allamäge”.
Veel pole listis kirjas Janis Piiritalot ja Kaido Reisserit, kes meid mitmeid aastaid järjest ilusate helide, ulmeliste startide ja väga kiirete lõpptulemustega kostitanud on. Kaido lasi Pärnus kiirendusel peale isikliku rekordi väljasõitmist mootori kahjuks laiali ja pole teada, kas uus jõutakse valmis teha. Nimekirjast on veel puudu ka 2013 Stage 1 üldvõitja Erik Olesk, kellel hetkel on puudu üks käigukast, aga Janis ütles, et kiired kuudid on rajal igal juhul.
Ehk paneb see artikkel kõiki veel liigutama ja võistlustele registreerima. Mina ootan Teid kõiki 16. augustil Haapsallu, Kiltsi lennuväljale ja tervitan teid stardialast mikri tagant. Tuleb mõnus päev.
Väike teaser GoPro-lt:
Kogu info võistluse kohta leiate onemile lehelt.
