Peale teist maailmasõda läks üks tähtis mees ühes tehases insener Issigonise juurde ja ütles: “Tee üks väike ja kütusesäästlik auto, kuhu mahub 4 täiskasvanut ja mis ei maksaks kurgist väga palju rohkem.”

Jälle laupäev ja jälle turbo. Tegelikult ei ole täna laupäev, aga kuna Kaspar lasi tähtaja üle, siis nimetame tänast päeva ikkagi sedasi. Turbolaupäev teist korda, seekord siis esimene. Cayenne.

Draama, intriigid, katastroof! Tegelikult päris nii hull asi ei ole, sest praegu ei loe te delfit. Eesti veljekunni teavad kõik, kellele on vähegi oluline auto esteetiline välimus. Ja kvaliteet.

Just nii võiks iseloomustada seda hetke, kui seisin Inchcape uksel ja vaatasin seda Minit, mille võti mul taskus oli.