Jätkame nädala eest alanud Sergei Zjuganovi seeriat teise ehk viimase osaga temast. Seekordses saates arutame Sergei lemmiktööde üle, rahvusvaheliste suurprojektide pildistamist ning muidugi jõuame ka isiklike autode juurde.
Eelmises osas jõudsime esimeste professionaalsete töödeni, suure läbimurde ette ning esimese omaenda liisinguauto juurde.
Aastaid sai vabatahtlikuna käsi külge pandud erinevatele Audiclub üritustele, tuntumaiks nendest AC Mile ja AC Drag.
Sealjuures isegi kommentaatori rollis oldud ning muidugi venekeelsele seltskonnale võistluste koosolekute läbiviimised.
Esimeseks suureks puhtalt autofotograafiatööks võiks ehk nimetada Porsche seinakalendrit, mille nimel pildistas Sergei üles 12 erinevat autot siinsamas Eestis. Eesti arhidektuuri ees ja kohalike numbrimärkidega autodega, et luua sidestust praegusele ja potentsiaalsele kliendile.
A1 formaati trükitud kalender sai nii muljetavaldav, et mõned kliendid pole seda veel seinalt mahagi võtnud….
Sealt edasi oli järgmine loogiline samm (tänu ühe fotode töötleja utsitamisele) liikuda välismaale. Dubai tundus huvitav sihtkoht. Ja täiesti juhuslikult võttis Audi Middle-East ka ühendust, et kasutada üht olemasolevat pilti. Sergei pakkus aga, et kuna niikuinii tulekul on, siis ehk ka midagi juba kohe üles pildistada.
Lennujaamas ulatati uus Q5 kätte ning saadeti fotoshuudile. Kontakt loodud, aga mõneks ajaks vaikus…vahepeal mõned hinnapakkumiste tegemised jms.
Ühel hetkel tuli aga ühe kliendi poolt kampaaniat tootvale meediamajale soovitus küsida ka Sergei pakkumine. Ja selleks kliendiks oli Nissani kähkusõiduautode osakond Nismo oma uue tuunitud Patroli mudeliga. Ainult Lähis-Ida mudel, millest pole senini veel rohkem ametlikke pilte tulnudki.
Põhjalikult saigi räägitud, kuidas selline nädalapikkune sessioon telgitagustes välja näeb. Milliselt kõike organiseeritakse, kui suur on meeskond ja kus lõpuks enda pilti näha saab.
Kaamerasilma ette on jäänud ka Bugatti Veyron, Koengisegg, Ferrari Enzo jpt hüperautod. Kuidas nad aga päriselt on, milline neist kõige parema ehituskvaliteediga ja mis emotsioone nad käega katsudes esile kutsuvad.
Sergei kommentaar asjale: “novot, selline ta siis ongi”
Saates selgub ka Sergei enda lemmikfoto, mis pole sugugi ühegi sellise suurproduktsiooni oma.
Saate teises pooles aga maiuspala – Zjuganovi isiklikud (tuuning)autod. Arusaadavatel põhjustel sai jäetud jutuajamistest välja hallmetallikdiisel-kolavedamise autod.
Sergei esimene isiklik auto – Golf 3 GTI. Tuuninguks veljed, madaladus ja muidugi GTI embleemide eemaldus.
Edasi tuli BMW E36 328ia cabrio, millel BBS LM replicaveljed ja väga korralik custom nahksisu.
Sergei üks autoostufilosoofiaid on selline, et auto peab olema likviidne ehk vajadusel võimeline aitamaks ületada elus tekkivaid raskusi. Näiteks see cabrio aitas vanemate juurest välja kolida ning maksta esimese oma kodu sissemaksu.
Õnneks tulid ka paremad ajad ning projektiautod – siin eriti prillikas ehk Jaapanist toodud E24 635Ci.
Saates räägime täpsemalt, mis täiesti valmis ja korraliku autoga kõike tegema pidi, et ta ka hea oleks.
Veel keerulisem oli ajajoonel järgmine, punane E28 535is ehk siis USA versioon M535’st, mis natukene ümber tehtud kohaliku maaletooja poolt. Selliseid manuaale on toodetud kokku ca 1800. Ka see auto tuli täiesti lahti võtta ning teha keretööd. Kuhu ta edasi läks…kuula ja vaata saatest.
Kui tihti öeldakse, et sa pole tõeline autofanaatik olnud, kui sul pole olnud Alfa Romeot, siis me usume, et kui saabud seltskonda Plymouth Prowleriga, unustatakse korraks see alfajutt täiesti ära.
USA oksjonilt saabus Sergeile selline, katuseni uppunud, eriti haisev ja juba oma elu elav auto.
Aprillis kätte saadud auto sai koos isaga kohe pulkadeks tõmmatud, korda tehtud ja kokku laotud juba juuliks.
Kõik selle auto juures, on objektiivselt vaadates ülihalb, aga no vaadake teda ometi:
Lisaks vanadele, halva koostekvaliteediga ja halbadele autodele on Serxil muidugi ka häid, kiireid ja kurvisuutlikke masinaid. Näiteks Porsche 911 turbo, 996 generatsioonist. Manuaal, algupäraselt USAst pärit, kuid vahepeal aastaid Venemaal veetnud auto. Sergei ostis selle covidi ajal, kui piirid olid kinni ning keegi ei teadnud, kas ja kuidas täpselt autosid üle piiri saabki. Aga EUR-RUB kurss oli hea ning risk tasus end igati.
Porsche nukralt trellide tagant piilumas. Siin on juba selgeks saamas, et auto vist ikkagi jõuab Euroopasse.
Tegelik põhjus selle auto ostmiseks oli muidugi see, et Sergei oli tahtnud alati jõulukuuse toomise pilti teha, aga ükski tuttavatest 911 omanikest polnud nõus selleks oma autot laenama.
Viimaseks eriliseks autoks on aga Sergei elukaaslase Irina auto. Selleks on tema lapsepõlve pereauto Ford Scorpio, projekt nimega “Ajamasin.” Auto, mis vahepeal teise peretütre kasutusse jõudis, kuid sedasi vähe hoolt ja armastust sai. Kuniks tekkis täiesti sõge idee, taastada auto paremaks kui alguses. Täielik pulkadeks võtmise operatsioon, mille käigus kõik sõlmed üle käidi.
Lõpptulemus on täiesti sõge, british racing green värvis.
Selleks aga, et kuulda juba täpsemaid lugusid, tuleb vaadata-kuulata järjekordne saade ära.
Fotod erakogust
Vaata siit:
Või kuula:
Spotify: https://open.spotify.com/episode/2a3pawsZWbsNOxzMgdLSSs
Jälgi ka https://www.instagram.com/klapidpahe/ ja https://www.facebook.com/klapidpahe
Saatejuhid:
Janne Ilumets-Kalmist https://www.instagram.com/ilumets/
Henri Kalmist https://www.instagram.com/henrikalmist/
Külaline: Sergei Zjuganov https://sergeizjuganov.com/
Toetavad:
Taaskord on käes neljapäev ja jällegi on vaadatav-kuulatav uus osa. Sel korral teeb “Klapid Pähe” juttu Eesti tõenäoliselt tuntuima (auto)fotograaf Sergei Zjuganoviga ning esimeses episoodis temaga keskendume me mehe enda loole.
Kuidas venekeelsest Lasnamäe poisist sai suuresti tänu Audiklubi sõpruskonnale Eesti keele filoloogist professionaalne fotograaf.
Nimelt on teekond fotograafiani olnud pikk ja algas kõik lihtsalt huvist autode vastu. Nagu ikka, vaatas ta poisikesena autoajakirju. Ja luges sealseid artikleid väga põhjalikult. Mõni neist jättis nii kustumatu mulje (nt Venemaal ehitatud GAZ21 välimuse ja BMW tehnikaga auto), et tekkis vastupandmatu soov samasuguseid pildistada.
Esimeseks kaameraks kelleltki sugulaselt saadud Zenit ning isa õpetussõnad kaamera käsitlemisest…sobilik GAZ21 jäi aga tabamata ning tänaval ja üritustel tuli hakata jahtima muid ägedaid autosid.
Zenit osutus kaasaskandmiseks varateismelisena liiga paljuks ja asemele tekkis Canoni digiseebikas, millega oli juba oluliselt mugavam toimetada. Ning mis kõige olulisem – see peitus püksitaskusse. Väga tähtis 2000date algul Lasnamäel elades…
Tulid autoüritused, One Mile Challenge Tapal jms, kuid hoopis olulisemaks sai isa endise auto – Audi 80 Quattro Competitioni kohta info otsimine. Õnneks oli äsja loodud Audiklubi koos foorumiga ja mis veel tähtsam – IRC kanaliga, kus sai teiste mõttekaaslastega hakata infot vahetama. Sõnaraamatu abil, sest koolis olnud keeletunnid päris rääkima ei õpetanud…Aga noormees võeti positiivselt vastu ja Sergei käis ka esimesel kogunemisel. Kristiine Keskuse parklas…pika objektiiviga ja kaugelt mõne pildi klõpsides. Üritus ise tundus liiga hirmus, et rahva sekka minna. Kuid siiski, pildid võeti positiivselt vastu ja kutsuti kaasa juba päriselt.
Tulid ka esimesed tööd…tehnika asendus vaikselt Moskvast hangitud pärisfotokaga. Ning pilte hakkas vaikselt tulema.
Kaamera eest käisid läbi väga paljud tolleaegsed tipptuuningpillid.
Selle auto pagasnikus käidi muideks ka Soomes ära. Miks pagassis – eks kuulake/vaadake saadet ja saate teada.
Autod läksid aina ägedamaks. Tekkis oma käekiri ja rolling shotidest sai omamoodi kaubamärk.
Erinevad autoklubid hakkasid endast pilte tegema.
Kuid Audid jäid pikaks ajaks siiski põhiliseks.
Kuniks tõenäoliselt tänu samale klubile tekkis ka esimene päris läbilöök. Statoili kampaania kollase Lanciaga, mil peaaegu surmani hirmunud 18-aastane Sergei kutsuti turunduskoosolekule. Kästi muidugi igaks juhuks mitte liiga palju rääkida ega oma vanust välja näidata. Etteruttavalt võib öelda, et tegelikult oli kampaaniameeskond ülisõbralik, abivalmis ja kõik läks edukalt.
Sealt edasi tulid juba ajakirjad, Audi, Porsche jt kalendrid jne. Kuniks juba kaugemale Araabia poolsaarele kutsumised. Aga sellest ning Sergei isiklikest autodest juba järgmises osas.
Fotod erakogust
Vaata siit:
Või kuula:
Spotify: https://open.spotify.com/episode/6BmO9kSAlCg4swlIshbdrA
Podbean: https://klapidpahe.podbean.com/e/klapid-pahe-41-poiss-lasnamaelt-ehk-sergei-zjuganov/
Apple: https://klapidpahe.podbean.com/e/klapid-pahe-41-poiss-lasnamaelt-ehk-sergei-zjuganov/
Jälgi ka https://www.instagram.com/klapidpahe/ ja https://www.facebook.com/klapidpahe
Saatejuhid:
Janne Ilumets-Kalmist https://www.instagram.com/ilumets/
Henri Kalmist https://www.instagram.com/henrikalmist/
Külaline: Sergei Zjuganov https://sergeizjuganov.com/
Toetavad:
“Klapid Pähe” on endiselt Fredyga istumas ja jutustamas eriti radikaalsete tsiklite teemadel.
Seekordses osas võtame me ette nende ehitamise, loomingulise protsessi. Muidugi ka esimesed ja tuntumad masinad. Aga lahkame ka teemadel, et kui kaua võtab aega ideede teostamine ning mis aitab pinnal püsida vahepealsel ajal.
Sel korral alustame Dubaist koju tuleku põhjustega ning esimeste kodumaiste ehitustega. Töid sai alustatud TM Choppersis ja isa Edeku garaažis ning esialgu tiirles elu pigem õlivahetuste ning hoolduste ümber.
Esimesteks kustomiseerimisteks said lihtsalt laiema tagaratta paigaldused, mis muideks, huvitaval kombel endiselt ühed tihedamatest soovidest ka tänasel päeval.
Selline 240mm ratta mahutamine originaalkiige ja porilauaga peab olema peenelt tehtud, et modifikatsioon kohe silma ei torkaks.
Päris esimesed custom-tsiklid tulid aga kahele naisele. Üks Larianna Harley-Davidson Sportster.
Larianna nägemuses olid kristallid, maalingud jms ning need sai koostöös ka tehtud. Neiu ise kleepis tundide viisi kive sinna peale.
Ja teine, mis auto24 “katki tegi” ehk valge V-ROD, oma naisele Gerlile.
See sai kümneid tuhandeid vaatamisi, kuigi Fredy enda sõnutsi pigem teistest klientidest üle jäänud originaalosadest ehk “prügihunnikust” leitud asjadest koosnes. Ei olnud uut tagarehvigi alla panna, vaid ühest teisest jäänud sissehõõrutud kulumissoonega pool-utiil. Bodykitiks saksa tootja No Limit Custom’i plastikud.
Kuid eriliseks ei teinud seda tükid, mida kasutati, vaid tegelikult värv. Nimelt kõik teised kõvad chopperimehed ütlesid ikka, et “ükskõik, mis värv, peaasi, et must!” Järelikult tuli teha täpselt vastupidiselt ja värvida valgeks, mis tohutult tähelepanu köitis. Järsult ilmus tsiklile palju ostuhuvilisi ning sobilik rada ehitamisteks oligi loodud.
Ei jäänud tulemata ka mustad…
Sellises stiilis tsiklid on tänagi kõige popimad, nii mõnigi klient nõuab justnimelt kopeerimist. 
Kustomiseerimisel aga ei kõlba täpselt samade lahenduste kasutamist, siis oleks tegemist juba seeriatoodanguga.
Seega iga kliendi jaoks tuleb kasvõi natukene midagi erinevalt teha. Olgu selleks siis veljevalik, pidurid, amordid, värv, detailid…
Kõige olulisem on aga paika saada sõiduasend. See, mis sobib kahemeetrisele Koljatile, ei lähe sugugi meeterkuuekümnesele Taavetile.
Arutame teemadel, kui kaua ja miks võtab millegi tegemine aega. Teinekord tulevad grandioossed fopaad näiteks toorikutega.
Eelnimetatud tsiklist pidi saama esimene turbokas, oksjonisaidi piltidel oli tegemist väga sirge pilliga. Kohale jõudes aga selgus, et poes müüdavad eurobanaanidki on tihti paremad. Tuli teha raamivahetus, et tulemus lõpuks selline oleks:
Teekond valmis tsiklini sisaldab hulgaliselt disainifopaasid. Siin valik näiteid, mis ei sobi, eks lõpuks saab igaüks ise otsustada, kuid igal variandil on midagi veidi…mööda.
Lõpptulemus:
Kui järjest teha, võiks ühe tsikli saada valmis paari kuuga, aga tihtipeale tuleb millegi taga oodata. Või muutuvad soovid, mõnikord ehitajal, mõnikord tellijal.
Kuid lõpptulemused on kahtlemata huvitavad.
Paremal originaalkonditsioonis V-Rod, vasakul muidugi veidikene modifitseeritud variant.
Kuid kui ühe tsikli valmistamise ajaks kulub teinekord mitu aastat, siis millest vahepeal elatuda?
Pidevat kassavoolu teevad suuresti erinevad ümberehitamiseks kuluvad tükid või lihtsalt varuosad. Ülal u 4L võrra suuremad kütusepaagid. All aga üks populaarsemaid vajaminevaid tükke V-Rodidel.
Tegemist on raamijalaga, mis kipub iga kukkumise peale ära väänduma. V-Rod läks aga tootmisest maha aastal 2017 ning vaid viis aastat hiljem paljusid varuosi enam tehas regulaarselt ei tooda. Teised sellised tükid on rihmaratta võllid. Paned tanklasse minnes jala valesti alla ning tsikkel kukub vasakule küljele. Ja ongi võll krõpsti puruks, originaalosa tarneaeg aga võib olla aastane, kui teda üldse saada on.
Või siis tuuningjubinad, all Fredy poolt ümber ehitatud kompressorikomplekt, mille aluseks valitud Austraalia tootja Sprintexi korpus.
Võrdlus originaaliga:
Sprintexi enda omal on õhufilter küljel, Fredy omal aga otsa peal, mis aitab oluliselt vähendada ruumikulu.
Selleks aga, et kõigest juba täpsemalt kuulda, tuleb just Sinul kuulata-vaadata ära meie podcasti kolmanda osa teine pool ehk “Klapid Pähe #3.2 – Fredy ja eriti radikaalsed tsiklid”
Fotod erakogust, Sergei Zjuganovilt ja Tarmo Tomsonilt.
Vaata siit:
Või kuula:
Spotify: https://open.spotify.com/episode/0LRMKwVbzk71BHguBVzEK3
Podbean: https://klapidpahe.podbean.com/e/klapid-pahe-32-fredy-ja-eriti-radikaalsed-tsiklid/
Jälgi ka https://www.instagram.com/klapidpahe/ ja https://www.facebook.com/klapidpahe/
Saatejuhid:
Janne Ilumets-Kalmist https://www.instagram.com/ilumets/
Henri Kalmist https://www.instagram.com/henrikalmist/
Külaline: Fredy https://www.fredy.ee/
Toetavad: