Mõtlesin pikalt, kas ma seekord teen WRC ralli külastamisest ülevaate või mitte. Ühest otsast on seal saavutatud lõpptulemus midagi enneolematut ning neid kohapealseid emotsioone ja elamusi meeletult mida võiks kirja panna ja edasi anda. Teisalt on seda kõike tänaseks tulnud nii palju söögi alla ja söögi peale, et rohkem kui nädal hiljem ei üllata see enam mitte kedagi. Lisaks uudis Tänaku siirdumisest Hyundaisse, mis möödunud nädala lõpul Eesti autospordi ajaloolist momenti veidi isegi varjutama hakkas.

Kordan iseennast Rally Estonia postitusest kasutatud mõttega – kunagi 10 aasta pärast on ehk hea lugeda. Niisiis, proovin tulemustesse mitte väga süvitsi minna ja püüan ralli külastamist veidi turisti vaatevinklist kirjeldada. Ehk kedagi motiveerib see rallit kohapeale vaatama minema. Miks siis ikkagi Kataloonia ralli? Noh, hea võimalus enne Eestit vallutavat kaamost veidi sooja päikest tunda. Kuigi mullu samal ajal oli olnud mägedes 5 kraadi sooja ning isegi kübeke lund tulnud. Sõelal oli ka Türgi ralli. Mind isiklikult paelus aga idee, et reedesel päeval sõidetakse kruusa, õhtul visatakse sillad, vedrustus ja käigukast ringi ning laupäev-pühapäev jätkatakse asfaldil. Lisaks polnud ma õiget asfaldi etappi varem näinud. Otsustatud, Ryanari otselend Tallinn – Girona – Tallinn, olemas.

Tagantjärele mõeldes olid sündmused, mis lahti rulluma hakkasid, ikka parajalt tragikomöödilised. Esiteks tuli paar kuud varem uudis, et Ryanairi töötajad võivad sellel perioodil streikima hakata. Teiseks, hakkasid kataloonlased nädal varem mässama ning oli ka reaalne võimalus, et ralli võib sootuks ära jääda. Kolmandaks, kui ralli lähenema hakkas ja vaikselt kohvri pakkimiseks ilmaennustust jälgima sai hakatud, vaatas prognoosist selline sademete sammas vastu, et see ei mahtunud reaalselt graafikule ära. Tulpade all olevatest 50 mm väärtustest võis järeldada nii mõndagi.

Lennupäev käes ja pärast turvakontrolli esimest puhkuse jooki nautides, tuli teade, et lend lükkub tehnilise rikke tõttu edasi. Fantastiline. Poolteist tundi hiljem olime siiski õhus, lennuk täis eestlasi kellest julgelt öeldes 80% olid kindlasti rallifännid. 3,5 h lendu Hispaaniasse ootas ees… või kas siiski. Ennem mainitud 50 mm a.k.a purgaa oli varem Barcelona piirkonda jõudnud ning nendes oludes ei olnud võimalik Gironas maanduda. Mõned auringid Vahemere kohal ning suund Marseille’i, Prantsusmaale. Pärast tundi lennukis higistamist tuli teade, et siit me täna enam õhku ei tõuse. Mingi kuulujutt tekkis ka, et lennuk oli välguga pihta saanud. Kell oli ca 3 öösel. Mis meist kokkuvõttes saab, pidi selguma kell 7, siis pool 8, siis pool 9 ja äkki kell 9 tuli info, et meid ootab ees 6h bussisõitu Gironasse. Väga meeldiv.

8-9 h hiljem Hispaania poole sõites käis see torm endiselt veel edasi. Tegelikult oli asi päris tõsine. Kiirteed olid üleujutatud, ummikud, mahasõite katsid mudalaviinid ja tulvavesi. Gironasse jõudes aga paistis päike nagu tellitult. Kurb tõsiasi oli see, et ees ootas veel 200 km rendiautoga sõitu rallikeskusesse Salousse. Kõrvu jäi ka seltskonna saatus, kes ei jaksanud Ryanair busse ära oodata ja läksid ise rongi peale. Lõppes see nii, et kuskilt maalt enam raudteed vist lihtsalt polnud, rongireisijatele tulid bussid järgi ja nemad said hoopis kell 2 öösel hotelli. Seiklus!

Aga et Kataloonia ralli siis jah. Igatahes, neljapäeva hommikul, kui rada oli veest tühjaks pumbatud, toimus shakedowni– ehk testikatse. See oli praktiliselt nagu Salou linnakatse, sest paiknes põhimõtteliselt keset linna ja rahvast oli seda vaatama tulnud meeletult. Otti kuldsed sõnad selle katse peale olid: „Kataloonia testi katsel sõidetakse teel, mis pole üldse ülejäänud ralli sarnane. Pedaalid igatahes toimisid”.

Reede hommikul hakkas aga õige andmine pihta. Varasema saju märke oli kõikjal näha. Maapind vetrus veidralt, mäe nõlvadelt oli näha, kus vesi oli omale teed rajanud ning pinnast minema uhtunud. Räägitud suuri kive rajal õnneks ei märganud. Ott oli esimesena rajal, seega sisse magamist varahommikul lubada ei saanud.

Mis mulle rallide külastamise juures meeldib ja ma ei väsi seda ka kordamast on see, et sa katsete vahel liikudes ja katsetel kohapeal satud kohtadesse kuhu sa turistina suure tõenäosusega eluilmaski ei satu. Ja no millised vaated. See oli ka üks põhjus miks ma Ryanairi käsipagasisse olin nõus suure raske kaamera kaasa võtma. Saaks jäädvustada neid maalilisi vaated WRC autode taustal. Reedesel päeval õnnestus kuuest katsest neli ära näha. Selle tulemusena oli muidugi seltskonna tagumise istmerea rahval südamed pahad. Ikkagi ralli nimel!

Mis aga ei meeldi on see, et tegelikult oled sa ralli jooksul täielikus infosulus. Lihtsalt levi pole, 4G ja pulgad põhjas, ent midagi ära ei lae. Ja kellel lõpuks lehe ära laeb või kuhugi tsiviliseeritumasse kohta jõuad, saad alles tulemustest aimu. Või äkki selles ongi selle asja võlu, et oled nutimaailmast eemal? Hispaanias polnud minu teada mingit ralliraadiot samuti. Mitte, et sellest midagi aru oleks saanud.

Tänak/Järveoja lõpetasid esimese päeva viiendal kohal, liidriteks vanameistrid Loeb/Elena, kellele kaotati 21,7 sekundit. Reede õhtuste ummikute tõttu service parki sildade vahetust vaatama ei jõudnudki. Õhtu krooniks oli pigem kõlakas Tänaku siirdumisest Hyundaisse. Oi kui palju see koha peal erinevat furoori tekitas. Jumal tänatud, et Eesti meediat seal kohapeal jälgida ei viitsinud.

Laupäeval sai taas varakult ärgatud. Kui ma õigesti mäletan, siis esimene katse oli merepinnast umbes 600 m kõrgusel. See aga tähendas seda, et mida lähemale me vaatamiskohale jõudsime, seda enam auto termomeeter 0 C suunas liikus. Kohe kirusin end, et ma just sel hommikul nimme jopet kaasa ei võtnud. Päris lühikeste käistega põhjamaa turisti õnneks mängima ei pidanud ent kohalik oli küll talvejopega. Kui reedesel kruusa päeval olin ma valitud vaatamiskohtadega päris rahul, siis laupäevase esimese kohta seda öelda ei saanud. Turvaala oli nii üle pingutatult suureks tehtud, et parema tahtmise juures poleks ka autod sinna põllu peale sõita saanud ning edasi liikumise võimalust läbi võpsiku polnud. Mis seal ikka, vaatasime “wertsud” ära, paar pilti läbi lintide ning tuld.

Reaalsus saabus aga umbes kolm tundi hiljem. SS10-le kohale jõudes oli termomeetril 22 kraadi, kui mitte enam ja võis särgi seljast visata. Suvi! Kiire vennastumine varem kohal olnud inglastega, kellel olid JUBA T-särgid selga päevitunud. Kaljunukile koht sisse ja ootama. Selle vaatamiskoha üle ei saanud kohe üldse mitte kurta. Täpselt see, mida ma olin vaimusilmas Kataloonia rallilt ette kujutanud. Paraku oli laupäevaste katsete ülesõidud nii lühikesed, et sel päeval õnnestus näha vaid kahte katset. Lisaks muidugi õhtune Salou linnakatse, mis oli võitlus publikuga koha eest ning ma ei hakanud sinna kaamerat kaasa vedamagi. Päeva lõpuks oli Ott tõusnud 3. positsioonile, kaotades liider Neuville’le 24,6 sekundiga.

Pühapäevane rallipäev algas veel varem. Esimene katse tuli peale juba 7:40 hommikul. Valisime sellise koha, et sealt õnnestuks võimalikult valutult minema saada. Huvitav oli sealjuures see, et see oli esimene katse ralli jooksul, kus me ei näinud ühtegi Eesti lippu. Tundus, et kõik see eestlane ongi juba reaalselt sammud poodiumi poole seadnud. Sinna läksime isegi. Ees ootas parklast 3 kilomeetrine matk mäest üles. Poodiumi ümber seda eestlaste hordi lõpuks nähes ma täitsa imestasin, et kõik need inimesed olid nõus selle jalutuskäigu ette võtma. Kuidagi nende rallidega on mul juba olnud nii, et eestlasi on alati nii meeletult palju kohapeal. Väga lahe! Teadlikult ohverdasime punktikatse vaatamise raja kõrvalt, kuna sellisel juhul poleks poodiumi juurde enam tagasi jõudnud.

Poodiumi lahendus ise oli natukene absurdne. Algul olid lindid tõmmatud paarkümmend meetrid eemale. Siis üks hetk tehti tormijooksu ja jõuti aedadeni. See aga tähendas, et perimeeter muutus oluliselt väiksemaks ning ühtlasi mahtus ka rahvast sinna ümber vähem. Ei mingit ekraani ega muud sellist. Kõrvalt piirnevatele aedadele oli ka reklaamid peale tõmmatud. Ainult poodiumi tausta ehtis bänner, mis oli valmis uusi maailmameistreid vastu võtma. Nii üritati väikselt telerilt näha, mis oli powerstage lõpetanutele püsti pandud. Hõigati splittide vaheaegu ja tervitati absoluutselt kõiki finišisse saabujaid. Seb, Seb, Seb…, Teemu, Teemu, Teemu…, Jari, Jari, Jari.

Korraldajate otsusel startis Ott punktikatsele viimasena ja kui tuli teade, et sel momendil katse liidrit Evansit edastati 3,6 sekundiga, siis… teate isegi. Tänak/Järveoja tegid kokkuvõttes nii kõva powerstage sõidu, et edestasid teisel kohal olnud Sordot katsel 6,2 sekundiga ning enesele teadmata tõusti poodiumi teisele astmele. Kataloonia ralli võit seekord väga hästi esinenud Neuville/Gilsoul’le, kelle jaoks oli see karjääri kaheteistkümnes. Kolmanda koha hõivas kaksikvõidu käest lasknud Sordo/Barros.

Aprillikuus plaani pidama hakates käisin ma kaks varianti välja. Kuna teadaolevalt oli tegemist hooaja eelviimase etapiga siis oleks äge, kui me näeks juba kindlustatud maailmameistri tiitliga eestlast seal sõitmas või siis saada osaks just sellel mis toimuski –  tiitli kindlustamine. Kas seda nüüd vedamiseks on õige nimetada, aga saada see võimalus olla ajaloo tunnistajaks Kataloonias koha peal ja näha esimest eestlast autoralli maailmameistriks tulemas, on üks ütlemata võimas tunne küll. Üks uhke linnuke on elus taas kirjas – check!

Ma tegelikult polegi kunagi selle peale varem mõelnud. Siiani on head emotsioonid spordist olnud teleka ees, need samad Märtini või Tänaku etapi võidud, suusatamise tippsaavutused, kergejõustiku medalid, vehklemine, Sildaru ja Kontaveit. Või näiteks hiljutine Saku Suurhallis Eesti – Serbia korvpalli mängu koha pealt nähes, kui viimasel sekundil visatakse võidukorv. Võimas! Eks seda nimekirja võiks veel jätkatagi. Kuid need emotsioonid ei ole üldse võrreldavad sellega, mis ma nädal tagasi Kataloonias tundsin. Tahaks uskuda, et Pekingis Kanteri olümpiakulla heidet oma silmaga tunnistada oli ehk sama tunne. Klimp oli igatahes kurgus ja silmad olid niisked. Oli ka neid, kes ikka täitsa nutsid. Tagantjärgi mõeldes isegi natuke naljakas mõelda selle peale. Tuimad eesti mehed ikkagi ju.

Mis siis ikkagi toimus. Ott Tänak ja Martin Järveoja kindlustasid esimeste eestlastena, üks etapp enne hooaja lõppu, 2019 aasta autoralli maailmameistri tiitli. Minu arvates üheks märgiliseks tähenduseks on see, et lõpetati 15 aastat kestnud Prantsuse revolutsioon. See algas juba 2004 aastal… 2004! Ja ralliradadel alistati valitsev meister Sebastien Ogier. Jäänud on veel Austraalia ralli, peale mida lüüakse protokollid lukku ja tehakse asi ametlikuks. Üks pidu on peetud, usun et sellele tuleb veel järg. Aitäh meeliülendavate emotsioonide eest Ott ja Martin. See Ryanairi kadalipp sai väga magusa kirsi tordile!

Valik pilte minu portfolios: >> SIIT <<
Jälgi minu tegemisi instagrammis: >> SIIT <<


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.