Kui rallikross jõuab kohale

Mäletate sügise hakul toimunud rallikrossi MM-etappi Riias, Bikerniekil? Mina täiega mäletan, sest see oli vinge! Ja kohe räägin, miks…

See etapp polnud lihtsalt lahe ainult sportlikus mõttes. Selle suursündmuse taha mahub terve hunnik erinevaid momente, sündmusi ja emotsioone. Ja inimesi.

Nii sõitjaid, tiimiliikmeid, hordidena liikvel olnud fänne aga ka kuumi Monster-plikasid, hapukapsast kühveldavaid Läti preilisid ja muid karvaseid – sulelisi.

Kunagi, kui mu kamraad Henri rallikrossiga Eestis lähemalt seotud oli, imestasin korduvalt ta õhinat, et “kui äge ala see ikka on”. Kuna nooruke Henri läheb ähmi täis ka oluliselt vähemtähtsate asjade peale, ei võtnud ma seda kõike kuigi tõsiselt. Mingitmoodi meelitas ta mu isegi auto24ringile eestikate etappi vaatama ja kui silm isegi huvitavaid ja põnevaid nüansse märkas, polnud süda ikkagi müüdud. Kõik jäi kuidagi kaugeks ja vahed olid suured ja grillvorst oli leige ja laadal ei müüdud peale “made-in-china” justkui midagi. Kuniks…

Nüüd te kindlasti mõtlete, et ärkamine toimus siis, kui Riias ära käisin ja kogu tsirkust justkui peopesalt vaatasin-hingasin-tunnetasin. Ei. Rallikrossi fänn minus alustas pea tõstmist siis, kui Petrolheadsi pundist poisid aeg-ajalt Viasati vahendusel rallikrossi MM- etappe kommenteerimas käisid ja ühel hetkel mu sõber Kalmist mind kedagi asendama kutsus. Loomulikult ma ei läinud, sest valetasin end mingi ilusa looga sellest välja. Miks? Sest polnud see ala minu südames ja südameta asju ma ei tee. Okei, see on ka just väljamõeldud vale. Tegelikult ma lihtsalt ei teadnud ju rallikrossist mitte midagi. Ainult paari nime. Kujutate ette ka, kui lolliks ma ennast seal eetris teinud oleksin. Seda laksu mu ego poleks üle elanud. Mis aga juhtus, oli see, et ma vaatasin telekast lõpuks etapi ülekannet, et kuulata, kuidas Henri äkki ise ennast lolliks teeb ja siis saaks pärast (sõbralikult) parastada. Tegelikult see, mis ma nägin, ületas kõik ootused. Päriselt.


No võtke ralli, drift, ringrada ja drag ja pange kõik ühte patta ja segage korralikult. Mille kokku saate? Ütleme siis koos: RALLIKROSS! See on nii kuradi dünaamiline, plahvatuslik, kiire, adrekat täis andmine, et paha hakkab. Kui rada ka natukenegi äge on siis see, mida need maailmanimedega tüübid kokku keeravad, on lihtsalt kaif vaadata!






Ja maailmas tuntud nimesid seal jagub! Kui sulle tuuakse koju kätte tegelased nimedega Loeb, Block, Ekström, Solberg siis mul on täiesti kama kaks, kes sa oled- seda showd tuleb minna vaatama! Need härrad on omadel distipliinidel olnud maailma absoluutne tipp ja nad korraga ühele rajale saada täiesti sõgedates masinates on tegu omaette! Juba rallikrossi formaat on kootud selliseks, et igav ei saa hakata. Lühikesed sutsakad, mõnus number pille koos, kiire, agressiivne, kontaktirohke! Täpselt see, mida üks õlle ja vorst näpus pealtvaataja näha soovib.




Mul on hea meel, et rahvas minuga ühel meelel oli, sest vaatamata keskpärasele meie regiooni püsi-ilmale, oli inimesi kõvasti! Lausa nii palju, et kui ma tahtsin oma poisiga minna Ken’i autogrammi jahtima, pidin Monsteri organiseeritud üritusel peale 45minutit asjatut seismist hoopis 40 eurose Hoonigani cap’i (see on siis nokamüts vanema generatsiooni keeles) ostma, sest “see on ainuke asi, mis praegu mu hinge võiks ravida”, arvas poja Hugo. Vot siis Youtube, Gymkhana ja Block.

Kuid see kõik on savi. Sest tänu sellele showle ja kõlavatele nimedele ja Monster-plikadele tuli rahvas, maksis palju raha. Seda nägid ka korraldajad ja andsid juba uueks aastaks Riiale taas loa see tsirkus püsti panna. Et me saaks sinna tagasi minna ja seda kõike uuesti kogeda. See on seda väärt!


Kui nüüd võistlusest rääkida, siis sportlikud tulemused on teil kõik juba nähtud ja teada. Nendel ma ei peatu sekundikski. Mida te aga võib olla ei tea, on see, et Loeb võitis oma esimese emm-emm etapi jumalast õnnega pooleks, sest see et ta poolfinaalis üldse rajale jäi, võib kindlalt kanda mehe üheksa (!!!) ralli MM-tiitliga kaasneva kogemustepagasi hulka. Ulme autokäsitlus!

Mida te arvatavasti teate on see, et USA superstaar Ken Block ei saanud üldse hakkama Riias. Ei kuivaga, ei vihmaga. Täna oleme peale Argentiinat juba veelgi targemad ja luban endale Ken’i tsiteerida: “see minu karjääri kõige ebaõnnestunum hooaeg on nüüd läbi”. Ken, ära ole endaga nii karm. Gymkhana 9’t on vaadatud 15 milli korda. Showmees oled sa igavesti ja see on see, mis sotsiaalmeedia ajastul loeb.







Kindlasti teate ka seda, et kaks Eesti meest oli samuti stardis. Andri Õun startis Euroopa meistrivõistluste raames Supercar’is ja Janno Ligur kuninglikus klassis ehk Supercaris. Väga tuult tiibadesse nad ei saanudki ja siin on põhjuseid erinevaid (nagu ikka). Autode vastupidavus tundus suurimat peavalu valmistavat. Küll oli lõpuprotokollis meie mehe Janno ümber suht legendaarne seltskond: Block, Ligur, Grönholm Jun., Solberg ja vanameister Gigi Galli. Päris äge. Lihtsalt kohad olid vastavalt 16-21. Kuid pole hullu, järgmine aasta näitame!



Selle järgmise aastaga seoses siis tehke märge kalendrisse ära. Või veelgi parem, esimene märge pange juba 8.detsembrile, sest just sel päeval tulevad müüki 2017 aasta etapi piletid. Oleks suht imelik, kes sa petrooliumipea seda siin läbi jaksasid praegu lugeda, ja ei tuleks.


Kõiki autosid pole ka mõtet rajale tuua. Natukene võiks auto ilus ju olla.





Ekström oli mu isiklik lemmik number kaks. Bakkerud on number üks. Peaks selle sinise särgi ära tellima.





Timuri auto tegi päeva kõige ägedamat häält. Sõidustiil oli käsi kullas või Ford seinas.




Kui keegi tahaks järgmiseks hooajaks RX8 rajale tuua, võtke Rando Merega ühendust. Tal on üks üle.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>