Gymkhana GRiD Finals

Tänavuse Gymkhana GRiD hooaja grande finale peeti oktoobri lõpus Inglismaal. Algselt Kreekas toimuma pidanud finaalüritus koliti kehva majandusolukorra tõttu viimasel hetkel Euroopa kiirendusvõistluste juurte juurde – Santa Pod’i, kus toimus finaal üritus ka kolm aastat tagasi. Võistlus leidis aset kiirendusraja kõrval asuval 100×100 meetrisel asfaltplatsil, mis oli kujundatud Ken Blockile kohaseks mänguväljakuks.




Gymkhana GRiDi raja omapäraks on selle kompaktsus. Sinna on kombineeritud nii drift, ringrada kui ka vigursõit. Võistlejad sõidavad korraga identsetel peegelpildis radade peal. Sõitja peab jätma selle meelde, läbima selle võimalikult täpselt ja vigadeta, kaotamata seal juures kiirust. Ehk siis dirft, rehvipõletamine, slaalom, sõõrikute ja kaheksate tegemine. Meestel läks asi ikka sassi ka ja päris tihti avastati end traktori rehvide ümber neljandal ringil, kui tegelikult oli nõutud vaid kolm. Selline rajal tehtud viga annab koheselt kaks trahvisekundit. Finišisse jõudes vahetatakse pooled ja uue stardi märguande peale tehakse sama asi läbi ka teisel rajapoolel. Mõlemad läbimise ajad lähevad kirja ning tulemused liidetakse. Ja muidugi ilutulestik, taevasse ulatuvad leegid, lämmastikuga tossu pahvakad, laserid ja hiiglaslik diskokuul käib asju juurde.



Finaali eel toimusid kaks erinevat kvalifikatsiooni Inglismaal ja Iirimaal. Iga mees kes sõita julges, sai lunastada pääsme lõppvõistlusele. Lisaks kvalifitseerujatele oli kohale kutsutud muljetavaldav seltskond. Lisaks Ken Blockile ja kaasa võetud heale sõbrale Ryan Tuerckile, olid võistlemas Andre Villa, Nicolas Hamilton, Steve „Baggsy“ Biagioni, Shane Lynch, Buttsy Butler, Dimtriy Illyuk ja loomulikult ka eelmise aasta võitja Luke Woodham.




Isikukultus ja superstaari nägemine on seal maal hoopis teise väärtusega. Fännid, hoolimata soost ja vanuseklassist, seisid tunde järjekorras, et lunastada autogrammiga meene Monstery sõitjalt, temaga kätt suruda ja pilti teha. Laua tippu kroonis Ken Block isiklikult, kes arvatavasti tegi see nädalavahetus fännidega rohkem sõbrapilte ja selfiesi kui siinsed lugejad oma eluaja jooksul üldse kokku. Mainimata aga ei saa jätta, et tribüünidel oli Inglismaa publik üpris tuim ning aplausi rajaääres väga kuulda polnud.







Autodest oli ülekaalukalt esindatud Jaapani toodang. Tõsi, leidus ka üksainus BMW ja pagasnikusse tõstetud V8’ga Volvo 340. Kahjuks kohale toodud F1 vormelit käima ei pandudki. See eest sai rajal Monstery muruniidukit sõitmas nähtud.




Üks mees oli muidugi oma Fordid kohale vedanud. Oma silmaga võis näha nüüdseks juba kurikuulsat Hoonicorn RTRi ehk 1965. aasta Ford Mustangi põhjal ehitatud 845 hobujõulist neliveolist metslast. Siiani oli Ken Block seda autot kasutanud vaid videovõttete ja promo jaoks. See võis olla ka põhjuseks, miks auto päris mitmel korral rajapiiretes maandus. Ühel korral isegi nii tõsiselt, et kaassõitja viidi haiglasse. Teadaolevalt lõppes kõik õnneks vaid ehmatusega. Hoonicorn ise oli kaks tundi hiljem taas komplektne. Tiimi liikmeid tõid bussist aina uusi kerepaneele, mis koheselt uute kleebistega kaeti. Teravam silm märkab, et eesmist stanget siiski varuks polnud võtta.



Teine Ford oli samuti täielik publikumagnet. Nädal varem avalikusele näidatud Ken Block’i 1978. aasta tagaveoline Ford Escort Mk2, mida viib edasi 333 hobujõuline vabalthingav „õiget pidi“ mootor. Sellega oli au sõita külalisel Ryan Tuerckil. Ja peab mainima, et ta sai sellega fantastiliselt hakkama. Igatahes autot ära lõhkuda tal ei õnnestunud.






Võistlus ise oli jagatud kaheks: taga- ja neliveoliste klass. Kohal olid ka RX-150-klassi bagid, mis peamiselt demosõite tegid. Kuigi need 400kg kaaluvad, Honda Fireblade 954cc mootoritega nelikveolised aparaadid olid tõsiselt ägedad. Reedene päev möödus trenne tehes ja rada õppides. Laupäeva hommikul loositi paarid ja võistlus võis alata. Ilm oli muidugi Inglismaale vastavalt vihmane. Väga vihmane. Kes sealt läbi oskas uisutada pääses auväärt Top 8 seltskonda, mis tagas pileti pühapäevasele lõppvõistlusele.








Tagaveoliste klassis jõudsid lühiteljeliste Mazda MX-5 ja Toyota AE86 sõitvad mehed päris kõrgetele kohtadele. Alati polegi jõunumber nii oluline. Paljud kuulsad drifti nimed nägid kurja vaeva auto seadistamisega sellise võistluskonseptsiooni tarbeks. Paraku võeti nende skalp ennem, kui pidamine lõpuks maha saadi. Nelikveo mehed pidamise üle muidugi ei kurtnud ja selles klassis käis tuline lahing õhtuni välja. AWD-klassi oleks võinud nimetada lühidalt ka Subaru Impreza klassiks. Õhtu lõppedes lasti veel korra ka kuulsused rajale ja rahvas sai veidi tule- ning valgusshow’d nautida.


Pühapäeval oli ilm tellitult päikesepaisteline ja koheselt olid ka Monstery neiud välja ilmunud, kes sabas ootavatele fännidel silmailu pakkusid. Muidugi käis selle juurde ka rahvaga pildistamine, kleepsude, kalendrite ning piltide jagamine. Kõrvalt vaadates tundusid nad sama kuulsad, või siis vähemalt sama tahetud, olevat kui härra Block ise.





Võistlus ise aga jätkus kuival rajal ja võrreldes eelneva päevaga oli asjal hoopis teine maik juures. Turniiri tabelis said aina võrdsemad mehed kokku ning sõidud olid 1:1’le peegelpildis. Tihe rebimine käis seni kuni üks meestest eksib. Tagaveoliste klassis ei andnud tiitlikaitsija Luke Woodham oma Nissan S14a’ga kellelegi armu ja tõi võidu taaskord koju. Sellegi poolest ei läinud see tal lihtsalt, sest teiseks jäänud Danny Cross oranži Nissan S14a’ga jäi ajaliselt maha vaid 26 sajandikuga!



Nelikveoliste klassis 470hj Subaru Imprezaga terve nädalavahetuse parimaid aegu näidanud Dimitrij Sribnyj oli mees eraldi klassist. Subaru Subaru haaval ta finaali poole liikus ja klassivõidu võttis. Kui laupäeva hommikul sõideti rada läbi keskmiselt ajaga 2 minuti ja 30 sekundit, siis pühapäeval oli Sribnyj aeg juba 1:54.






Lisaks 5000 naelasele auhinnarahale, oli võitjatel au kätt proovida ka nn Fordi meestega. Tagaveoliste klassi võitja pani sarved kokku Ryan Tuerckiga. Hetk tagasi tiitli saanud Woodham pidi siiski lombitaguse mehe paremust tunnistama. Hoolimata sellest, et Tuerck oli rajal kordades vähem käinud, läbis ta selle ideaalselt. Nelikveo klassis tuli vastu aga vanameister Ken Block oma Hoonicorn RTR’iga. Ukrainlane ei jätnud siiski Blockile võimalustki ja tõestas ilmekalt miks kõrgeim poodiumi aste neljandat aastat järjest just temale kuulub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>