Ei saa me läbi Lätita

Läti, Eesti lõunanaaber. Riik, kust on Saksamaale vähem maad kui Eestist. Tänu sellele on nad autosid Saksamaalt ära toonud rohkem kui eestlased. Aga meile ei sobi see, seega toome me ägedamad autod Lätist ära.

Aasta 2005. Raigo tõi Lätist ära sellise juraka

Ja eesmärgiks vähemalt esimesel talvel oli see:


Audi Coupé quattro. Nelivedu, manuaal, 2,2 liitrine vabalthingav 100kw mootor. Kui alguses olid mõtted ainult vähe käredama mootori peale, siis sel ajal ei osanud keegi isegi unistada, et võiks valmida midagi sellist, mis hakkab korjama auhindasid näitustel.
Kogu saaga algas tuleklaaside ja radiaatori vahetusest. Kuradile oli sõrm antud. Järgi läks käsi, pea, jalad, kogu keha, naine ja pool suguvõsa. Tagasiteed ei olnud.

Sealt edasi lisandus veel mõni radikas, natuke jõudu ja muid lõbusaid vidinaid kapoti alla


Originaal käigukast lukustatava lahtise keskdiffriga asendati Audi 200 torsen keskdiferentsiaaliga käigukastiga. Ja siis jäid nõrgaks sidur ja pidurid. Kapoti all vahetati erinevaid juppe uhkemate ja suuremate ja värvilisemate juppide vastu. Mootori juures kasutati alguses, noh, ütleme nii, et natuke ebastandardseid lahendusi, mis hiljem siiski mõistlike ja toimivate lahenduste vastu vahetati. Inimene õpib kogu elu. Samas vahepeal nauditi sõitmist kogu täiega.

Siis juhtus erinevaid äpardusi, puhusid uued tuuled ka mõtetes, tundidepikkused öised vestlused erinevate huvilistega kulmineerusid ühe suurematsorti pakiga Rootsist. Peale paki avamist ja veidi kleeplindiga nikerdamist vaatas keset garaaži vastu selline asi. Suund oli võetud pika teljevahega SportQuattro replica ehitamisele. Auto soetamisest oli möödas 5 aastat.

Selleks hetkeks oli asi lootusetult käest läinud. Kere läbis kerge liivapritsi kuuri ja ootas värvivalikut. Raigol oli sellega parasjagu peamurdmist, foorumis arutati erinevaid valikuid ja otsiti netiavarustest näiteid. Pakuti erinevaid rallilahendusi, erinevaid „candy“-värve ja SportQuattro originaalvärve. Vaidlemist jagus mitmele leheküljele. Samal ajal käisid aga tööd juppide kogumisega täistuuridel. Garaazi saabusid coilid ja uued istmed.


Ja siis läks ketaslõikur keresse. Viimane võimalus originaalkere säilimisele oli hävitatud.

Klaasfiibrist detailidel on loll komme muuta oma kuju vastavalt ladustamistingimustele, siis ei pääsenud ka Raigo sellest, et juppidele uuesti õige kuju anda. Vähe sellest, et gravitatsioon oma tööd teeb, selgus, et ka svenssonitel on pahad päevad.


Jupid, mida fiibrist polnud mõtet teha, tehti lihtsalt plekist kohapeal.

Aasta 2011 lõpuks oli pilt juba selline, et klaasplastist detailid püsisid ilma kleeplindita kere küljes ja detailide vahed olid juba normaalsed.

Oma koha leidis ka turvakaar, osaliselt polditav. Ehituse ajal on seda mugavam paigaldada, kui „valmis“ autosse.


Paralleelselt ehitamisega käis üks teine, mitte vähemoluline töö – kirjavahetus maanteeametiga. Kogu ehitus on kooskõlastatud ja auto saab olema täiesti ausalt tänavalegaalne. Ja autole maandus esimene kiht värvi.

Ja mõne aja pärast maandus sinna veel mitu kihti värvi. Siis viidi valge auto ära valge auto kastis.


Kätte olid jõudnud juba lõbusamad ajad. Komplekteerimine. Valged kindad kätte ning uusi või värskeltvärvitud juppe auto külge kruvima.



Nagu igale suuremale ümberehitusele kombeks, ilmutavad end mõned üllatused siis, kui plaanid juba mootorit käivitada. Veermik ehitati 4×108 poldivalemilt ümber 5×112 poldivalemile. Sealt algas igavene jantimine ja leiutamine veovõllidega. Lõpuks saadi ka need jupid komplekteeritud, keegi ei tea päris täpselt, et mitme erineva Audi mudeli juppe seal nüüd on. Ja auto oli komplekteeritud ning mootor töötas. Sort of.

Kapoti- ja stangevõresid on sellise projekti puhul suht raske leida, seega otsustas Raigo need ise valmis teha. Nimelt sai tehtud AutoCad joonised detailidest ja hiljem need laserpingi ja freespingi abiga valmis tehtud.



Töid oli jäänud veel palju, mootori häälestus, sillaseadistus, igasugu pisidetailide paikasättimine jne.

Ees ootas ARK. Taotlus oli esitatud ja oodati vastust. Ühel ilusal päeval ootas postkastis kiri, kust omanik leidis järgmise lause: „OTSUS: Taotluses märgitu on lubatud.“ Järgnes mitu unetut ööd ülevaatuseks vajalike juppide paigaldamisega ja siis ootasid ees juba ARK-i tehnokontrolli uksed.


Ja oligi auto ametliku ülevaatuse läbinud ja tänavalegaalne. Kahekohaline, turbomootoriga , turvakaarega auto. Auto ei olnud siiski kaugeltki valmis. Puudu oli palju erinevaid ehisdetaile ja siit-sealt oli veel tehnilisi muresid, aga tööd nende kallal jätkusid.


Esimesed sõidud tehtud, mida edasi teha? Õige. Lammutame auto uuesti laiali! Ees ootas salongi ja mootori väskendamine.




Samas oli otsustatud ka see, mis juhtub auto välimusega.

Salongi jupid rändasid sadulsepp.ee Evensi töökotta ja said uue väljanägemise. Salongist oli Raigol samuti oma nägemus olemas – ei midagi „fancyt“ sinna teha ei kannatanud. Istmete ja polstrite õmblused joonestas omanik AutoCadis ülesse, et oleks pilt tulemusest ennustatav.


Siit sai alguse näitustel käimine. Ristsed sai see auto Saku Suurhallis. Ja ei läinud mitte kehvasti, koju toodi tiitel Best Retro.


Siis käidi veel mõnel näitusel ja erinevates töökodades.

Osalemas sai käidud ka suurematel Soome autonäitustel ja ka sealt sai tagasi tuldud karikatega. X-treme car showl 2013 tuli see projekt oma ~200 osaleja hulgast Top 10 hulka. Sama juhtus ka Auto Saloon 2014 näitusel Top 10 hulgas taas. Eestis toimunud üritustelt on toodud koju mitmeid karikaid, Eesti Audi Klubi on valinud selle projekti 2 aastat järjest aasta projektiks ja premeerinud Raigot suurimate karikatega tema riiulitel.
Rapla 2014 hobimasinate kokkutulekult sai koju toodud lausa „kaheraudne“.

Tänaseks päevaks on auto välimus jäänud samaks. Süda on läbinud „kerge hoolduse“ ja ees on ootamas „natuke põhjalikum hooldus“. Hetkel ei ole see auto just kõige aeglasem vana kast, kuid loodetakse natuke nobedamaks saada. Kuidas selle autoga sõita on? Tegelikult üllatavalt mugav. Korralikud istmed, mürasummutus, veermik on värskendatud poly pukside ja coilidega. Juhitavus on suhteliselt täpne, kui seda „Mootor esitulede ees – J. Clarkson“ auto kohta öelda saab.

Auto ostust on möödas 10 aastat. Selle puhul tegi Sergei autost mõned ilusad pildid.





2 kommentaari postitusele “Ei saa me läbi Lätita

  1. Vägev projekt küll, aga suur küsimus, kuidas tava numbriga arvele sai, kui puur on veel ees ka? Ma saan aru et rallika numbriga (punasete numbritega) aga täiesti tava nr. müstika….

  2. Lauri kirjutas:

    Ees ju pole turvapuuri, piltide järgi on ainult polditavad külgmised kaared lisavarustuses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>