Tänavu peab One Mile Challenge pisikest pidupäeva, saades 15 aastat vanaks. Just niimitu aastat on eestlastel olnud võimalus legaalselt parempoolne pedaal põrandasse suruda ja oma tulemusega hiljem kiidelda ilma, et politseionu kihutajaid kinnimajja pista tahaks.

Mis selle ajaga muutunud on? Kiirused. Ja mitte vähe. Kui aastal 2001 Tapa sõjaväelennuväljal võitis James Herne tulemusega 238km/h, siis aastal 2014 oleks selle kiirusega saanud koha numbriga 45. Temast oleks eespool olnud Honda CR-V, Audi 80, Nissan 200sx, lugematu arv Porschesid, erinevaid Audisid ja mõned BMW-d. Möödinud aastal oli võitja kiiruseks rohkem kui 100km/h suurem kiirus – 343km/h. Just sellise tulemusega võitis Roul Liidemann oma Viper GTS-iga eelmine aasta. Tema on ka 300km/h klubi kõige nobedam mees.

Korraldajad. Esimestel aastatel vedas Peep Pihotalo koos abilistega tikutaku ja sr foorumist selle ürituse käima. Toonasest pundist pole korraldajate hulgas enam kedagi, viimasena astus korraldusmeeskonnast kõrvale ürituse vaimne isa Peep, kes hakkas aega rohkem iseendale ja oma kähkusõiduhobile pühendama. Praegusest korraldusmeeskonnast staazikamad liitusid OMC korraldajatega 2003 aastast. Aastast 2009 on kogu korraldusmeeskond Eesti Audi klubist.

Asukoht. Tapa lennuväljale ei lastud peale viiendat aastat enam ligi, siis aastal 2006 kihutati korra Pärnu lennuväljal, seal aga raja seisukord ei kannatanud suuri kiiruseid, 2007 plaaniti Ämari lennuväljale kihutama minna, see plaan aga ei realiseerunud, koliti Kiltsi lennuväljale. Eelmine aasta viidi Kiltsil start lennuraja teise otsa, suuremad ebatasasused sattusid sedasi kohta, kus kiirused on väiksemad ja seega sõit ohutum.

Tehnika. Algusaastatel mõõtis kiirust politsei, alates 2006, kui Audi klubi omale ajavõtusüsteemi ehitas, siis tehti see selline, et sellega saaks ka miili tulemusi mõõta. Praeguseks on jõutud nii kaugele, et stardist on pilt otseülekandena netis, tulemused jooksevad otse netti, sõitja saab sms-iga tulemuse oma telefonile enne, kui ta oma hoo maanteelegaalseks pidurdada on jõudnud.

Tehniline kontroll. See on kohati põhjalikum kui mõnes ülevaatuspunktis. Mõnede rohkem järgi aidatud autode puhul on asi lausa sedasi, et lepitakse tehnilise kontrolli meestega kokku, et kontrollijad vaatavad su auto vastavust reeglitele nädalapäevad enne üritust su kodugaraazis, sest sedasi on rohkem aega auto korrasolekus veenduda. Ja kontrollist ei pääse ükski osaleja, isegi mitte paar nädalat vana elektriauto.

Osalejad. Alustas suhteliselt väikene seltskond, kes kõik teadsid kõiki. Mõned inimesed sõidavad korra ja rohkem rajale ei satu, teised sõidavad ühe korra iga oma soetatud autoga. Ja siis on sellised nagu Kristjan Kulmar ja Kristjan Pappa, kes on osalenud miilisõidul 12 ja 11 korda! Praegu on rajal inimesi, kes on oma autot ehitanud just selle ürituse jaoks kui ka neid, kes on mõni päev enne üritust sattunud reklaami otsa. Ja rajale tullakse absoluutselt kõigega.




Mis tehnika see aasta rajale tuuakse ja kes võidukarikad koju viivad? Esimesele me vastust teame, teisele mitte. Sellest aastast tehti korrektiive klassides, nüüd peaks olema igas klassis suurem konkurents esikohale. Kõige väiksemas klassis on lätlased oma triikrauad jälle kuumaks ajanud. Lihtne neil aga olema ei saa tänu klassireeglite muutumisele. Keskmises klassis ei oska isegi pakkuda, mis saada võib, sest neid vanu sportuniversaalaudisid hetkel kirjas seal ei ole. Stardinimekirja vaadates tundub, et kõige suuremas klassis minnakse ründama absoluutrekordit vähemalt 2 osaleja poolt.

Niiet kõik laupäeval Kiltsi lennuväljale vaatama, kas rekord kukub. Isegi kui mitte, siis palju ilusaid ja väga kiireid autosid on seal ikkagi kohal, mida vaadata.

Kogu vajalik info: http://www.onemile.ee


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.