See polnud see, mida ma ootasin. Kohe üldse mitte. Ja ma enam ei tea ka, mida ma ootasin. See kõik lihtsalt polnud normaalne.
Täna on viies päev peale ADAC 24h võidusõitu maailma ehk ühel kuulsaimal rajal, Nürburgringil. Täna on viies päev, kui ma üritan seda asja endal peas kuidagi kompaktsemaks pakkida ning mõista. Justnimelt mõista. Sest see oleks põrgulikult hea algus, et saada tagasi terve mõistus, loogika, arusaamine. Ainult kuidagi ei lähe lihtsamaks. Miks? Ma kohe ÜRITAN selgitada.

Teate, oleks see siis ainult võidusõit. Või ainult maailma vingeimad GT masinad. Või kõige ägedam rada iial ehitatud. Või need täiesti mentaalsed juhid. Või need totaalselt segased pealtvaatajad. Ei, see on kõik see kokku, Rohelise Põrgu salatikauss. Ja ehk just sellepärast on mitu päeva hiljem ikka veel keeruline seda rohelist massi seedida. Sest arusaamine tuleb läbi kogemuse aga sellist kogemust ei ole võimalik hankida vist mitte kuskilt mujalt, kui Nürburgringilt.



See rada on hoopis midagi muud, kui teie Playstation või YouTube teile kuvab. Ma olen kangutanud erinevate pillidega “Nürkat” päris mitu ringi aga reaalsus kohapeal võtab pahviks, sest kõrguste erinevused on muljetavaldavad. Need kurvid on muljetavaldavad. Kõik see, mis vahemikus 1925-1927 sinna Eifeli regiooni ehitati, on muljetavaldav. Kurve, mis meestel vaja peas matemaatilise täpsusega salvestada ja ka läbida, on kaugelt rohkem kui normaalne oleks. Seda kogu 24h vältel. 24 tundi oli viimase kontrolli käigus terve ööpäev. Täiesti sõge!


Ja aina sõgedamaks läheb. Sest masinaid, mis üksteist elusalt alla neelama tormavad, on üle 160! Mitte grammigi lihtsamaks ei tee kogu ettevõtmist pisike nüanss, et autode kiirused on totaalselt erinevad. Võtke näiteks Audi R8 LMS Ultra ja VW Golf III. Nad on terve ööpäeva vältel seal rajal korraga ja kihutavad täpselt omas tempos just nii kiiresti kui võimalik. Kuid hetki, mil need erinevad liikumiskiirused probleemiks saavad, on palju. Eksimisi kiirusevalikul, trajektoorivalikul. Väsimus. Võidusõit. Inimlikud vead. Tehnilised probleemid. Ja nii neid pille langeb nagu loogu. Rahvas möirgab!




Ma olen Gatebilil käinud. Seal kogesin esimest korda suurt kontsentreeritud rahvamassi, kes mingist ajahetkest muutus oma olemuselt ja käitumiselt segaseks. Need 200 000 sakslast, kes ennast nendeks päevadeks selle tohutusuure raja serva on sisse sättinud, on aga juba teine level. Kuidas muudmoodi saab seletada neid lugematuid numbreid tellinguid, sohvasid, kõlareid, basseine, lasereid, tossumasinaid, DJ´id, grille, lõkkeid, õllekraane, pissuaare, lillepeenraid(!!) ja kurat teab, mida. Kõik, mida on võimalik maailmas ehitada, on seal olemas. Mingil kujul. Ning inimesed kaifivad, ööpäevaringselt kaifivad. Sest sõit on vinge!






Kaks tundi enne suure võidusõidu algust alustatakse peaesinejate paigutusega stardisirgele. See sagimine, mis algab, meenutab sipelgapesa kuskil Nõmme metsas. Sajad rajatöötajad ohjavad korraga nii masinaid, kui inimesi. Jah, justnimelt inimesi, sest sellel võistlusel lastakse kõik see mass rajale tehnika ja nende taltsutajatega tutvuma. Liidrite juures ruumi ülearu just pole, kõik soovivad end võitjatega juba eos ajalukku jäädvustada.





























Kell 16.00 on start. Esimene laine ehk need, va kõige kiiremad, tulistavad lendstardist GP raja peasirgel tribüünist mööda, rahvas on püsti ja tunne on ülev. Häält, mida toodavad SLS Mersud, ei unusta unes ka mitte! Kvalli võitja, Dörr Motorspordi #66 McLaren oma uhkes oranzis rüüs kõige ees. Kahjuks kumbki iludus raske katsumuse finishisse ei jõuagi. Tehnilised probleemid ja avariid teevad oma töö. Seevastu pakuvad korraliku vaatemängu Audi, Mercedes, BMW, Porsche ja Aston.




Kolmas laine, kus ka meie meeste pea standardklassi BMW, saab loa jala sirgeks vajutada täpselt 4 minutit hiljem. Siin pole autod vähem lärmakad, küll aga saab juba sirgel aimu kiiruste erinevusest. Vaatame mõned ringid sõitu tribüünilt ja siis stardime sinna õigele rajale, Nordschleifele…

Liider vahetub 32 korda, võitja läbib rekordilise arvu ringe – 159. See on umbes-täpselt 4035km! Mis omakorda tähendab, et iga mees tiimis kihutab läbi põrgu 1000km. Päeval, öösel, hommikul ja taas päeval. See on kurnav, seda on hästi näha, kui mehed öösel boksis sõitjavahetusi teevad. Kuigi adrenaliin sees leekidena põleb, on see kõik kohutavalt väsitav. Profid suudavad öösel magada, asjaarmastajatel on see lugu keerulisem. Aga kõik võitlevad, pole kahtlustki.

Alati peab keegi võitma, kui selgitatakse parimat. Seegi kord pole erand. Audi teeb nädalaga kestvussõidus puhta töö – LeMans24h ja Adac 24H Nürburgring. Viimasel siis kereautoga R8 ja koosseisus Christopher Haase / Christian Mamerow / Rene Rast / Markus Winkelhock. Ei saa neile vastu seekord üksi McLaren MP4-12C, Mercedes SLS AMG, Porsche 911 GT3, Aston Martin Vantage, BMW Z4 GT3, Nissan GT-R, ega Ferrari F458. Just sellistest masinatest koosneb aga kuningklass SP9GT3! Ja neid on oi-oi kui palju! Pillide roolis pole mitte vähem kuulsad nimed – Marc Basseng (FIA GT1 2012 maailmameister), Pedro Lamy (F1 1993-1996), Martin Tomczyk (DTM 2012 meister), Uwe Alzen (1999 LeMans esikoht), Nick Heidfeld (F1 2000-2010), Felix “hüppan kosmosest alla” Baumgartner ja näiteks vanameister Frank Biela (BTCC 1996 esimene, 5x LeMans esimene). Rahulikult igale maitsele. Ja sellest põrgust ei pääse neist keegi.




Samuti ei pääse sellest ohtlikust rohelisest massist ka kolm Eesti meest ja nende BMW E92, võistlusnumbriga 190. Korra nad on selle hulluse läbi teinud, eelmisel aastal. Aga siis jäi kripeldama, sest öine vihm peatas võistluse lausa kaheksaks tunniks ja see kõige segasem sõit, va öine, jäi neil kogemata. Seetõttu sai Nürkal kõvasti veel trenni tehtud ja 2014 ollaksegi uuesti stardis. Eelnevalt pannakse paika sõidujärjekord: Peep Pihotalo, Erki Koldits, Roul Liidemann ning omavahel määratakse ära ka eeldatavad sõiduajad. Mehed proovivad sättida ajad vastastikku nii, et kõik võimalikult omas mugavustsoonis oleks. Kui selline asi üldse võimalik on.


Olgu öeldud, et sportlik vorm võiks enne põrgusse minekut hea olla. Sest mul on napilt vist aastane käimisnorm sama ja see on harjumatu. Asja ei tee grammigi lihtsamaks ka väga väga tõsised tõusud. Ja kruus, mets, heinamaad, võsa ning 200 000 sakslast.


Hatzenbach, Quiddelbacher Höhe, Flugplatz, Schwedenkreutz, Aremberg, Fuchsröhre, Adenauer, Ex-Mühle, Wehrseifen, Hohe Acht, Carraciocola Karusell on ainult osa kuulsatest kurvidest, kuhu meie jalg, silm ja kaamera jõuab. Nimesid pole mõtet esialgu väga tõsiselt hääldada ja õppida, liiga keeruline.























Aga 24 tunniga hakkavad teatud sildid juba meelde jääma ja pildimaterjali ning emotsioonipagas aina suureneb. Samuti ka väsimus, enne kella kahte öösel on samm tönts, kuigi oleme rajaäärsete sakslaste kombel end grillitud lihast täis söönud. Kuid Peebu kutse öösel boksidesse möllu vaatama minna võidab väsimuse. Ja jumal tänatud.




Ma tegelikult ka ei tea, kas ja millal mul õnnestub taas Black Falconi Mersu SLS´st seista meetri kaugusel ja filmida, uhke MEDIA silt kaelas, kõrgtehnoloogilise IPhone´ga tiimi tegutsemist rehvi- ja juhivahetusel. See tundub kell kaks öösel nii sürr tegevus, et igasugune uni on kadunud ja meele ning keha võtab üle sõber adrenaliin.


Ootame ära ka meie meeste vahetuse, sest rajalt naasev Roul annab iga hetk koha üle Peebule, kelle unistus sõita võidu Nordschleifel öösel, on minutite kaugusel. Sel hetkel pole väsimusest juttugi ja võin ainult ette kujutada mehe pulssi ning mõtete käiku. Roul on oma vahetusega rahul, kuigi viitab kõvale liiklusele ja see tähendab pidevalt peeglisse vahtimist – öösel on teatavasti keeruline aru saada masinate kaugusest läbi peegliklaasi. Ühtäkki tunneme, et on aeg minna magama. Ainult selleks, et järgmine hommik jätkata.



Järgmine hommik suundume kurvi nimega Karusell, mis on vast kuulsamaid kohti sel rajal. Ei, seal pole hüpekat ega ultratehnilist osa või metsikut kiirust. Küll aga piisavalt ebatasane ja suure kaldega rajaosa, kus GT masinad korralikult oma splittereid testivad. Läheneme sinna hoopiski teiselt poolt, mis on pealtvaatajatele põhimõtteliselt keelatud aga kerge eestlaslik jonn ja kohaliku õpetussõnad juhatavad meile otsetee kätte. Ainult selleks, et saaksime salvestada suurepäraseid kaadreid! Seda küll täpselt viieks minutiks, mil meid sealt minema kupatatakse aga materjal on käes ning tagasiteel auto juurde on meil aega kaasa elada Erkile, kes meie suureks rõõmuks me tegemisi märkab ja käegagi vibutab. Vinge!





Kell 16´ks on kella seier teinud terve ringi ajakettale peale. Finish on ilmselgelt rahva lemmik, sest tribüünile vabu kohti on raske leida ja pea igale autole plaksutatakse ning isiklikele lemmikutele elatakse südamest kaasa. Eestlaste ekipaazi finisheerimise au saab endale Roul ja meeste töö rajal saab tiimi poolt väärikalt tähistatud, kulda ja karda lendab! Tormame samuti kiiresti boksidesse, et osa saada autasustamisest ja tunnustada eestlaste saavutust, oma klassi kolmas koht ja üldarvestuse 82. Ja mis peamine, probleemide vaba sõit ning kindel töö!










Mitu päeva hiljem ajusoppides sobramine, emotsioonide otsimine ja sellest kirjutamine viib mind sinna ikka ja jälle tagasi. Jätkuvalt on tunne, et kõike seda on liiga palju, et vähemasti peaski kõik see kogetu ühtseks pakitud faili saada. Aga mul on täpselt napilt alla aasta aega ka, et uuesti proovida.

Categories: 24h

4 Comments

Heiki · 27/06/2014 at 11:03

Hei

Üks koht, kus kindlasti Black Falconit umbes sama kaugelt vaadata saab on Dubais 8-10. jaanuaril 2015 toimuv võistlus. Täpsem info – http://www.24hdubai.com/

PS! Zettanet Racing Teami ridades on vähemalt kaks Eestlasest lukseppa aitamas Honda Integra DC5´e A2 klassis kõrget kohta saama. 2013-2014 aasta UAE TCC tuli ära, kui poole hooaja pealt auto Eesti poiste käe alla läks 😀

Mõned pildid ja info:

http://circuitprodigital.com/2014/04/18/dubai-damc-zettanet-racing-%E2%80%93-the-finale/

Tervitustega,
Heiki

Siim · 27/06/2014 at 11:17

Tervitused Heiki! Dubai on kindlasti äge koht ja sellisel ajal võiks mõnele meie lugejale isegi puhkuseplaanidesse mahtuda. Kui oled ise minemas, siis oleme pildist-sõnast huvitatud nagu ikka 🙂

Fänn · 29/06/2014 at 11:50

Tere!
Kindlasti super hea ja väga emotsionaalne lugemine, vahepeal tekkis juba hirm, et petrolheads pajatab ainult drifti uudiseid.
Loodan, et teete tulevikus mõne külastuse ka F1 võidusõidule.
Artiklit lugedes tekkis üks küsimus, viskan selle siia õhku, ehk keegi oskab vastata –
Miks on GT autodel 4 juhti ja miks nr. 190 sõidab vaid 3? Neljandaks juhiks pakuksin omalt poolt Tõnu Soomerit.

Suured õnnitlused poodiumi puhul ja loodan, et Eesti tiim sõidab ka kõik järgmised aastad kaasa!

Siim · 29/06/2014 at 12:03

Tänud heade sõnade eest!
Eks selle sisu tootmisega kipub nii olema, et osad alad on mingitel hetkedel populaarsemad ja vastupidi. Nürka oligi rohkem meie endi “ristiretk”. Mis puutub F1´te siis selle vaatamine kohapeal pidi natuke jama olema. Kuid never say never 🙂

Sarjas võib olla masinatel 2-4 juhti. Eesti tiimis oli varasemalt neljas mees ka, Keijo Kaasik aga see aasta katsetab ta vormelit ning sõidab just hetkel auto24ringil.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.