Punased seemisnahksed mokkassiinid, pedaalidel tantsimine. Mees nimega Ayrton – need on asjad, mis meenuvad esimesena, kui mainitakse sellist autot nagu Honda NSX. Minul aga seemisnahkseid mokkassiine pole, seega tuli jalga panna vaid samast materialist pruunid kingad. Päris vääriliseks oli aga end siiski veel raske pidada, sest kõvasid tiitleid ette näidata pole ja teedki päris sarnast liikumist ei võimalda.

Lõpuks ometi võttis üks Eesti mees, nimeks Eero, asja kätte ja tõi koju tõenäoliselt kõige ägedama Honda, maailmas, üldse. Tõestamaks mehe tõeliseks petrolheadiks olemist, rohkem, kui korra küsima ei pidanud, auto oligi pärast korralikku nädalapikkust vahatamist meie käes.

NSXi hankimine on tõeline julgustükk, katsuge te näiteks oma naisele seletada, et ostsite sellise summa eest (seda peate automüügiportaalidest ise vaatama) endale 1994a Honda. Põhjendamise teeb veel raskemaks esimene sõiduproov, kui avastad, et sidur võtab täitsa ülevalt ja väga libistamist ei kannata. Lapseistmele kohta üldse pole, võibolla, kui varuratas välja võtta, saad esimesse pagasiruumi mahutada näiteks lutipudeli, ja ühe mähkme.

Siiski, made for love? (Armastuseks loodud?)


null
Hall argipäev muutub kohe ilusaks.

Ühegi teise jalatsiga, peale (sõidu)kinga pedaalidele ka pihta ei saa. Kui su jalanumber just 38 pole. Kuid ka siis on vale jalatsiga tõenäosus üsna suur, et kiirendades ja käiku vahetades lajatad koos siduriga põhja ka piduripedaali. Nagu pisike pedalbox, mida ka piiludes näha pole.


Päeva ilusaim tagaots?

Need pole aga üldse kriitikanoodid, absoluutselt mitte. Need on asjad, mis teevad sellest autost justnimelt nii erikuradi ägeda masina. Mu praegune võistlusauto on täisjäikade puksidega, liikuvad asjad on sfääriliste laagrite (maakeeli uniballide) peal. Kuid ma pole veel senimaani sõitnud autoga, mis meenutaks niivõrd võidusõiduautot, kui NSX. Sel autol puuduvad igasugused lõtkud, kõik käib mehaanilise klõpsatusega ja ülitäpselt. Kuuldavasti nõudis Ayrton Senna, et NSX tehtaks kerest oluliselt jäigemaks. Seda on tunda, aga mitte halvas mõttes. Hambaid välja ei logista, vedrustus on siiski väljapeetud ja mõeldud eelkõige tänavale.

Viru ringile just kinni ei jää ehk test edukalt läbitud.



Sobib edukalt ka San Franciscosse.

Üks ühine omadus võistlusautodega oli veel – isteasend. Takkajärgi meenutades võiks väga suurte mööndustega öelda, et tegemist oli nagu LMP autosse või ülemõõdulisse vormelisse enese mahutamine. Iste oli võrdlemisi madal, samas nagu keha järgi valatud. Jalad aga võrdlemisi sirgelt, pisikeses tunnelis veidi kokkupressituna. Rool süles, isegi kõige kõrgemasse asendisse liigutades. Mugav oli koguaeg, kuid ideaalse saavutamine vajab veidi sõidukilomeetreid.

Tänapäeval kõlab kolmeliitrine V6, mil vaid 201kW ja 280Nm üsna tavaliselt. Ja peab tunnistama, et otsesõitmise kiirendus polegi muljetavaldav. Igasugune V8 lajatab suurema labidaga selga, kuid Honda VTEC mootorite puhul algab elu alles 4000 pöördest ja käib väga elavalt veel järgnevadki neli tuhat. Hääl, mida salongis sel hetkel kuulda, on sõltuvusttekitav.

Kuna mootor käib kõrgelt, väänet on ka diiselgolfil rohkem ja mootor asetseb juhi ja tagatelje vahel, võib öelda, et pidamist on üsnagi palju. Selleks, et tänavakiirustel auto külglibisemisesse viia, tuleb kas korralikult seljas elada, jõhkrutsedes kontrasse visata või kruusa peal sõita. Kruus on aga antud hetkel välistatud, seega jäigi meil pidamise viimane piir proovimata. Kuid 150-160km/h kurvist välja kiirendades käitub auto veel suurepäraselt, kordagi jätmata muljet, et talle see ei meeldiks. Suurtel kiirustel kurvi minnes on vaid aru saada, et selle auto nina on kerge.

See kergus andis ehk veidi tunda ka pidurdamisel. Nimelt oli aeglustumise tunnetus teistmoodi, huvitav. Kuigi tegemist on nelja piduriliiniga ABS-süsteemiga, lasi ta kõigepealt veidikene ratastel lukku minna, või jättis sellise mulje, ja alles siis pidurdas tugevalt.

Rooli ja teega sidusus on üle mõistuse hea. Jäi selline mulje nagu puuduks roolivõimendi, ka suurtel kiirustel oli rool raske ja andis teelt tuleva informatsiooni hästi edasi. Omaniku sõnad leidsid kinnitust – kiiresti sõita on selle autoga väga mõnus. Kordagi ei tekkinud küsimust, et “Mida kuradit ma teen, see on ju liiga kallis auto, millega sedasi lõbutseda?!” Kuigi rumalamaid mooduseid võlglaseks jääda on ilmselt üsna vähe…

Pärast paaritunnist põgusat tutvumist sellise kauni neiuga, tekkis minusugusel mehepojal igatahes lausa füüsiline vajadus taas sportautot omada. Jälgige automüügiportaale, varsti näete müügis autot, mille müüjaks Henri! Ja nad ütlevad, et narkootikumid on sõltuvusttekitavad…

Muideks, mul pole ka aimugi, kas selles autos näiteks topsihoidjaid oli, mind lihtsalt see ei huvita. Tekkis vaid küsimus – Kuidas küll juhtus nii, et ettevõte, mis tootis NSX’i, on 20a hiljem peamiselt tuntud oma hingetu, halli ja igava CRV poolest?



10 Comments

Jürgen · 19/05/2014 at 09:16

Ilusa auto ja super fotod 😉

Kaspar · 19/05/2014 at 09:17

Aga s2000? 🙁

Andres · 19/05/2014 at 09:36

Just, mul tekkis ka küsimus, et miks NSX viimane äge Honda on, kuigi ma Hondafänn ei ole. S2000 ju ka igati äge – väike, kerge, suhteliselt võimas ja röögib veel kõrgemalegi pöördesse, kui NSX. Välja näeb ka vinge, ja mootoriruumi mahuvad ka suured mootorid.

Eero · 19/05/2014 at 10:00

Hea maitse Eerodel, pole midagi öelda. Ebareaalse välimusega auto, super.

Marvin · 19/05/2014 at 10:01

S2000 ja NSXi ühte lausesse panemine ei ole päris aus. Need lihtsalt ei ole ühte klassi masinad.

Marti · 20/05/2014 at 08:31

Tõttöelda sai kähku mobilesse vaadatud küll. Aga oleksin oodanud kaks korda madalamat hinnataset, kas nsx ikka on autona kaks corvette, 10 mx5 või 4 M3 väärt?

Ricco Man · 23/05/2014 at 10:28

mitmed silmale väärtusetud asjad on palju suurema hinnaga kui loogika arvaks…see ei tähenda et see pole seda väärt…väärtus on ennekõike ajastus kinni, originaaliläheduses ja säilinud kvaliteedis…lõppkokkuvõttes on seda väärt…võrdluseks, võta lahti F40 hinnad ja mõtle kas see on seda hinda väärt…vaata kui palju muid häid autosid saaks selle raha eest 😛

Jaak · 16/07/2014 at 12:47

Isiklikult olen Honda fänn. Miks see auto nii kallis on? Omal ajal oli see ehtne Ferru ja Porsche killer ja on ka tänpäevamõistes väga kiire auto. Küsimusele miks niimitu seda ja toda saaks sama hinna eest, vastus väga lihtne, need ja tood ei ole sama maailma autod.. Mingit krooniliste haigusnähtudega petrolheadi ma muidugi sellega üllatada ei suuda, aga neid kellel bensiin alles hakkab ajudesse jõudma, nendele olen valmis tegema kerge sõiduproovi Honda CRX-iga. Pole mitte midagi erilist, aga pärast kolksvagenisse istudes tundub, kas käisin teisel planeedil? Pmst. oman originaalkorras CRX-i ja see annabki ajastu tunde edasi. Korra asjaliku Honda pöördesse lased, siis on sõltuvus pea garanteeritud. Tahad ajastu tunnetust? Helista 53 093 664
PS. See auto pole müügiks!

arvo · 11/08/2014 at 20:44

Huvitav, mitu korda kirjutajal lahti läks seda “meistriteost” vorpides?Auto ise äge, aga üle ka ei maksa oma sõnadega punnida.

Henri · 12/08/2014 at 13:07

Kinnitan, et korduvalt. Kui ikka emotsioone tekitab, punnin edaspidigi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.