Neljapäev, kell 13.30. Naudin iseenda tööandjaks olemist. Olen Haabersti United Motorsis, kuhu hakkab vaikselt voorima rahvast – peamiselt margifänne ja -huvilisi. Kohe-kohe ootab meid ees pikem proovisõit mööda Harjumaa B-kategooria maanteid. Ilm keeras küll mõnusa käki ja planeeritud xDrive-olude asemel on märg asfalt, sekka halli lund, mis meenutab pigem jääkogu Mojito klaasist.

Wrap’ide ja mullivee vahele kerge instruktaaž ürituse korraldaja poolt ja kohe jagatakse ka autode võtmed. Autosid kokku 12, igasse autosse 2 meest. Minu paariliseks samuti pikaaegse BMW-kogemusega mees, Tõnu, kellel kodus muuhulgas 6. seeria Grand Coupe (väga ilus, muide!).

Esimeseks saame M135. Selles mõttes halb algus, et kogu ürituse üks kiiremaid autosid antakse kohe kätte. Tõnu esimesena, mina loen kaarti ja vaatan silmade ning kätega ringi, et selle lühikese aja jooksul autost mingit aimu saada. Ruumi vähevõitu ja kindalaeka kaane üks osadest on päris jäigast plastikust. Koputades ja puudutades ebameeldiv. Aga põhiline mõnu on selle autoga siiski roolis olles. Kiire, parajalt jäik, nobe aparaat. Mõistlikult. Kolonnis muidugi lolliks ei lähe, aga kui sõidaks üksi, siis olen enam kui kindel, et selle autoga tekiks patune soov teatud marsruute linnavahel aja peale sõita. Ja see hääl!


Iga teatud vahemaa tagant vahetame kohti ja seejärel autosid. Mingi hetk jõuame Tabasalu kardirajale, mille platsile on juba maha märgitud rada. Läheb huvitavaks! Viimased 4 talve olen sõitnud valdavalt esiveoliste poekärudega, nii et taga- ja nelikvedu vaid suvel tarbinud. Päris tore, mõtlen. Siit küll mingit ajapeale sõitu ei tule.



Rada on lihtne, koosneb sisuliselt kolmest slaalomilaadsest elemendist. Tavaline uss, millele järgneb vähe järsema kurviga slaalom, tagasipööre ja üks põdrakatset meenutav koridor. Finišis jääd seisma, punane joon kahe silla vahel. Et asi kiiremini sujuks, antakse meile lisaks 320d-le ka teise kolmanda seeria sedaani, tähisega 335d. Nimekirja järgi kutsutakse mehed ja ainuke naine rooli, antakse üks prooviring ja üks aja peale. Trahvisekundeid saab ka – iga ümberaetud koonuse eest +5, valesti finišeerimise eest +10.


Saabus ka minu kord, sain endale 320d. Läbisin prooviringi, aga midagi ei saanud aru. Kuidas sõitsin, palju ruumi jäi, kui kiire olin? Küsimusi oli palju ja tekkis isegi teatud hasart. Siis tuli aja peale sõit. Mökutasin esimeses slaalomis, teises võtsin suurema kaare ja siis põhjagaasiga finišini läbi. Huh, napilt jäin seisma. Poleks arvanud, et kuigi kiirused pole üldse suured, siis teatud pinge tekib ikka ja kogu tegevus on täiesti mõnus.


Teisedki naudivad, sõidavad raja läbi, teinekord ajavad kurikad ümber ja kihutavad kogu raha eest.







Kui kõigil on täpsussõit tehtud, suundume edasi. Nimekirjas on veel nii mõnedki autod, mis vajavad proovimist. Kirjutan kõigist paari sõnaga; pikemalt peatun vaid nendel, mis meeldisid enim.

Kiirelt ühest mudelist teise istudes, tajud klassi vahet. Mida odavam, seda lihtsamaks ja vähem pretensioonikaks läheb salong, materjalid. Ent sõita on pea alati sama hea. Ja kuna on hea, siis kaamerat kotist naljalt välja ei võta.

X6 xDrive 30d – suurt muljet ei avaldanud, kohati jäigavõitu (treppis teed) ja suur kapoti muhk silme ees on kergelt häiriv.

X5 xDrive 30d – Olen sellega juba varem sõitnud. Pehme, kõrge, mugav, liigub parajalt. Igapäevasõiduks arvatavasti üsna hea. See kooslus tõenäoliselt põhjendab selle mudeli müügiedu Eestis.

X5 M50d – Ausalt öeldes, oleksin enamat oodanud. Suurema diameetriga ratas (20″) edastab roolile väiksemaidki teekonarusi, isegi üsna siledat Keila-Paldiski teed sõites. Oodatud ulmelist minekut siiski tunda ei ole. Ehk et minu jaoks vahe 30d-ga polnud nendes oludes niivõrd tajutav.

320d xDrive GT ja 335d xDrive, X1 25d xDrive – erilist emotsiooni ei jätnud, ehk üsna oodatud tulemus.

X3 30d xDrive – see on üks autodest, millega sõidaks arvatavasti isegi. Viimase kerega ja M-paketiga X3 on juba täitsa nägus ning on fiilingult hea kompromiss 3. seeria ja X5 vahel. Tal puudub suurema mudeli teatud ebamäärasus e. paaditunne, ta on madalam, kuid siiski piisava kliirensiga. See tuleb kasuks, kui elad näiteks linnapiirist väljas. Kuid mis üllatas, oli see, et masin oli väga käepärane, nö kasvas minuga ühte ja tunnetus oli hea. Kolmeliitrine diisel oli kergema kerega lausa fantastiline. Hindeks põgusa tutvuse põhjal kokkuvõttes 8/10.

535i xDrive – 5 on 5, pole midagi öelda. Tunned ära. Ruumikas, mugav, hea hinnalipikuga kindlasti ka tark. Vedrustust Comfort’ile seades, libisevad rattad üle aukude nii, et ei tunne midagi. Ja Sport/Sport+ jällegi muudab autot oluliselt teravamaks.

Viimane auto nimekirjas – 435i xDrive. No see on nüüd küll üks kaunis tüdruk. Sisenen, istudes kallistab mind istme külgpatjadega. Ulatab turvavööd seljatagant. See rool, mõnus pehme ja jäme rool. Raadiost mängib oma mees, onu Da Bass. Leslie on roninud läbi Harman/Kardoni mulle pähe ja laulab “War in my head”. Kast manuaalrežiimi, kiirendus, roolilt pressin plusse ja miinuseid. Iga kord kostub väljalaske pauk ja see toob laia naeratuse näole. “Mida sa naerad?”, küsib Tõnu. “Mulle meeldib”, vastan. Pärast diisleid töötab see reaskuuene siidpehmelt ja liigub hästi edasi. Ma leidsin siit rivist oma auto 🙂 Kaifin vähe. Vääna – Klooga – Paldiski. Mulle isegi meeldib see vanakoolikas kolme kodaraga rool, istmed, nupud. Kahevärvilisest iluliistude kombinatsioonist küll hästi aru ei saanud. Aga see on parandatav.



Kell on ootamatult pime. Suundume UM-i tagasi. Kahjuks ei lubata meil autode võtmeid meeneks kaasa võtta.


Aga see täpsussõit, mäletate? Seal jagati auhindu ka. Ma ise küll ei uskunud, aga nii on.

UM meekonnale kiitus. Oli meeldiv, järgmise korrani!


Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.