Lada ja kiiresti sõitmine ei kuulu enamasti kokku, kuid üksikute erandite varal tuleb siiski mütsi kergitada ka sellele margile. Taolise isendiga olen ka mina õnne kombel kokku sattunud.
Read more
Archive for month: oktoober, 2012
Helis saatis Ameerikamaalt FD 2012 viimase etapi kokkuvõtte, head lugemist. Read more
Nüüd, kus elatud juba pooled ametliku pensionäri staatuse saavutamiseks vajalikest aastatest, avanes võimalus proovida päris driftiautot. Read more
Sellise bravuurika küsimusega alustas Ghosti driftitiim oma suurt Facebook´i kampaaniat, kus otsustati ühele fännile pakkuda väga unikaalset võimalust võita endale driftikoolitus. Ja õrnaltki ei osanud me ette näha, et nõnda palju mehepoegi ja -tütreid seda teada soovis – kas neis on seda, mis paneks V8 mootorimüra saatel täisverelise võistlusauto rehvi ja suitsu pilduma! Lihtne ülesanne? Lugege ja saate ehk teada…
Suhtluskeskonna hüüdele vastas ei rohkem ega vähem kui 2755 inimest. Number, millest me ei osanud unistadagi. Aga fortuuna karmikoeline “käsi” kukutas oma elektroonilise sõrme Allar Satsi nimele. Omamoodi huvitav, sest Allar ei ole nimelt üldse papist poiss. Mehe resümees ilutsevad sellised põnevad read kui Formula Student Team Tallinna projekti meeskonnaliige, TKTK autoinsener ja endine Porsche esinduse tehnik.
Pühapäeva hommik Kiltsi lennuväljal on päikest täis, kuid tuuline. Meie esialgne plaan, panna üles telklaager lennuvälja otsal, puhutakse looduse poolt samakiiresti minema kui kuri hunt põrsakeste majad. Me ei hakka isegi üritama. Seevastu suundume ruleerimisrajale ja täpsemalt platsile, kus asuvad kolossaalsed nõuka-aegsed lennukiangaarid. Huh, täpselt see, mida tuule eest vajame. Kuigi meie päeva peakangelane pidi kohale tulema alles kell 13.00, sõitis Allar rehvide sahinal pärale juba 12.15. Arusaadav, noogutame, sest kes sellise jackpoti sülle kukkudes ikka eemal suudaks püsida.
Sel ajal, kui tiim ettevalmistustega tegeleb ja autot valmis sätib, viib koolituse tänane lektor, professor Crac, Allari aga sügavamale angaari. Ega te ometi ei arvanud, et driftikoolitus seisneb tundmatus kohas vetteviskamisega kuskil asfaltplatsil? Ei, ei. Team Ghost ei tee asju pealiskaudselt. Allaril hakkab nimelt kohe reis drifti tagatubadesse ehk siis teooriatund valgel tahvlil. Aga igava ja kuiva, ajusid uinutava materjali asemel, ilmuvad järjepanu valgele pinnale 4 sõna: KIIRUS, NURK, SÕIDUJOON, SHOW.
Ja Allar kuulab. Mida muud ta saakski teha, sest materjal on hariv ja terve tiimi ette käkerdama minna oleks ju üpris nõme. Professor Crac samal ajal joonistab, liidab, lahutab ja maalib. Te ju teate, kuidas ta on, kui millelegi keskendub. Muu maailm ümberringi võib ennast põlema panna, aga tema seda näe. Ja mees on hetkel missioonil, sest ilmselgelt on see talle tähtis.
Kui pea tund väldanud teooriapagas on Allarile pealuu sisse tambitud, on aeg mehe pulssi üles hakata viima. Alustuseks tuleb tutvustada tema tänast tantsupartnerit, Nissan ess viiteteist, millega peatselt mees peaks hoogsaid poognaid kukkuma vihtuma. Aga kes on selle Nissani sisse piilunud, on märganud, et rool on tiba valel pool. Seetõttu, peale istumisasendi kontrolli, suunduvad õpetaja Crac ja õpilane Allar proovisirgele, et vasakul asetseva käiguvahetiga sõbraks saada, sest ükski valss ega tango ei õnnestu, kui sa partneril kogu aeg varvastel tallud. Allari pulss tõuseb.
Peale paari kiirenduste-pidurdustega täidetud sirget on aeg pöörduda tagasi angaariesisele platsile, kus plaanis alustada teoreetilise osaga. Allari pulss hakkab üha kiiremini lööma. Crac ronib autost välja ja esimest korda sel päeval on meie õpilane üksi oma saatusega. Raudratsuga, millega ta peab täna mitte ainult sõbraks saama, vaid ta tantsule paluma ja “hindajate” ees kiiremad ringid sooritama. Õnneks on köster Crac olnud ettenägelik, sest Allari ja tema vahel on raadioside, millega saab ta kerge vaevaga läbi kiivrisse paigaldatud klappide olla otseühenduses mehe kõrvade ja ajuga. Ja seda siis proovida õpetada ja kontrollida.
Maha asetatud kaks koonust tähendavad esimese ülesande algust, milleks ei saa driftiõpetuses olla midagi muud, kui hüdraulilise käsipiduri harjutus. “Vaata, et sa siduri ka alla vajutad, kui kässarit rebid… mitte nagu mõni teine siin”, ütleb Crac enne ukse kinnilöömist. Ja see kõige magusam osa päevast võib alata!
Iga algus on vaevaline, arusaadav. Seetõttu pole midagi imestada, kui Nissan vaikselt kohalt võtab ja peale koonust kõrvaltvaadates hädise tagarehvide lukustuse teeb. Loomulikult sureb auto välja. Iga algus on vaevaline…
Aga siit hakkabki hea õpilase võlu pihta- mõistlik on kuulata targemaid ja siis seda rakendada. Täpselt sedasi Allar teebki. Ja ei möödu 10 minutitki, kui käsipiduriga 180 kraadine tagasipööre ümber koonuse hakkab võtma seda pilti, mida ka dotsent Crac aktsepteerib. Nõnda ongi aeg punaseid torbikuid tõsta ja liikuda edasi järgmise harjutuse juurde.
Selleks on loomulikult vana hea klassikaline kaheksa. Okei, minu suust kõlab see valesti lausa mitmel tasandil, sest tagaveolise auto parklarõõmudest ei tea ma midagi, aga kõik vastavat kogemust omavad noogutavad mõttes kaasa. Siin käib puhtalt sõbrunemine selle kõige parempoolsema pedaaliga, nimelt gaasiga. Täpsemalt sellega, kuidas teda doseerida nõnda, et auto sujuv liikumine kunagi ei lõppeks. Ring ringi järel hakkab pilt ilusamaks minema. “Kas sa said aru, mis sa valesti just tegid?”, kõlab nõudlikult instruktor Craci hääl läbi lällari, kui Nissan rehvide kiunudes spinni teeb. “No hoog läks vist suureks”, tuleb ebalev vastus auto siseruumist. “Täpselt, sul hakkas juba ilusti minema ja julguse kasvades läks hoog kohe suuremaks ja siis oli tulemus mul juba ette teada”, tõdeb juhendaja. “Selge”, tuleb lühike vastus. Ja õnneks on tõesti selge, sama viga Allar naljalt kordama ei kipu. Kurat, mõtlen endamisi. Siin on mõttekoht nii mõnelgi praegu Street klassis sõitvale juhile. Kuidas see hullumeelsuse definitsioon oligi? Teha ühte ja sama asja uuesti ja uuesti ning loota erinevat tulemust. Allar hullumeelne ei ole, see on mulle juba selge. Ja tundub, et teistele ka sest tiimipealik Heikki, kes alguses kahtles mõttes lubada õpilane üksi autorooli, on täiesti rahuliku olemisega.
Koolmeister Crac arvab, et on pausi aeg. Kõigile kooliskäinutele on teada, et paljut uut endasse ahmides kulub energiat rohkem kui arvata oskad. Seetõttu on mõistlik vahepeal varude taastamine, seda siis näiteks toitumise teel. Ja kuna meil on tiimis toitumisspetsialist Tafka, köögikata Annely, kolme abikäega Lauri ja leemekulbiliigutaja mina, saabki maitsev lõuna serveeritud. Seniks, kuni leib luusse läheb, seletab pedagoog Crac veel driftimaailma nüansse tahvlil ja kui tunne kergem, on taas aeg asuda rehve põletama. Jah täpselt, põletama, sest aeg on siirduda suurele platsile ehk meeste mänguväljakule. Sinna sätivad rajameistrid Crac ja Heikki küllaltki aeglase ja tehnilise raja, mida siis vaene Allar nühkima peab hakkama. Ise sätin ennast rajaserva uudistama, sest nüüd on asjal tõsi taga. Kas sinus on SEDA…?
Ja püha põrgut, peale paari katset-proovi, sõidab Nissan kerge tomu saatel raja läbi. Ja veel. Ja veel. Nats vaatame üksteisele otsa küll, sest nähtu pole üldse paha. “Kuule päris hea on juba aga proovi seal taga see flip natuke varem teha ja sujuvamalt”, kostab kasvataja Craci hääl. Allar siis teeb. Võta näpust. Olles ise ka mööda rada laperdanud paar korda, tundub nagu päris talendikas poiss. Ja nõnda nad siis sõidavad. Kord ühtepidi, kord teistpidi. “Tahad sa veel sõita”, uurib koolipapa Crac. “Jah, kui sobib!”, tuleb kiire ja konkreetne vastus. “Sa oled paari soti eest rehve tuulde lennutanud”, muigab Kristjan. Sellele vastust ei tule, ainult auto sööstab kohalt uuele ringile. Mehe nägu ütleb masinast väljudes nii mõndagi, päev on korda läinud.
Kella 18 paiku on kõik möödas. Liiga palju ei saa järjest korraga teha, sest tähelepanuvõime hakkab kaduma. Lõpuakordiks kupatab Crac Allari hoopis Jarmo Luha Nissanisse kõrvalistmele, et näidata, kuidas siis pärisasi välja näeb. Suurel platsil mahamärgitud kiire rada täitub ühtlase valge suitsuga. Kujutan ette, kuidas ta sooviks praegu samamoodi, külg ees, räige tomu saatel horisondi poole lennata. Kes ei tahaks?
Peale koolitust on aega uurida Allarilt, kuidas tunne oli ja mis maitse jäi. Minu rõõmuks ja mitte väga suureks imestuseks on mehe süda driftile müüdud. Lausa nii müüdud, et enne koolitust tuksunud see kaherattalistele rinkapillidele, aga nüüd mõlgub mõtteis Street klassi sobiva pilli ostmine ja treenimine!
Mis te arvate, kas temas on seda? Team Ghost arvab, et on küll.
Ühel ilusal juulikuu teisipäeval otsustasime Markuse ja Craciga, et lükkame töökohustused edasi ja paneme Transitile hääled sisse, et sellega Soome pinnal paaripäevane trip ette võtta. Et päris igav ei oleks, siis ajasime ühe ülekaalulise mattrohelise tanki ka peale.
Vestlus sadama check-in’is:
Tüdruk: Oo, lähete sõitma jah?
Meie: Ei, me niisama…
Tüdruk: ..aga millal tagasi?
Öelge veel, et naistele rohelised autod ei meeldi :)
NB! Kuna taustaheli koosneb suures osas meeldivast turbomootori mürast, mis käib üle peategelase hääle, siis soovitav on vaadata korraliku helisüsteemiga või kõrvaklappidega.
Parim puhkus või kaikki on hyvin – Skyline GTRiga Soomes from Sergei Zjuganov on Vimeo.
Poodiumil on kolm kohta. On alati olnud ja on ka edaspidi. Kui Street-klassis viimase etapi eel veel neli meest nende vakantsete kohtade konkurentsis oli, pidi üks neist kahjuks pjedestaalist suu puhtaks pühkima. Selleks, et asi selgeks saaks, oligi kogu Eesti driftimaailm kogunenud kaheks päevaks Raplasse. Sinna, kust kõik see naljakas ja hullumeelne spordiala meie riigis alguse sai. Tagasi juurte juurde…
Kuna head asja pole kunagi liiga palju, siis siin on teile vaatamiseks OpenTracki piltide teine joru. Head scrollimist sõbrad.
Olen vist veidi armunud, ei, seekord mitte ühtegi neidu või… Jäägem ikka oma saidi liistude juurde. Ikka autosporti – rallikrossi! Sel korral Elva juures, Kulbilohu rajal.
Kiire action, pingelised sõidud, pausid vaid purustatud või purunenud autode ärakorjamiseks. Valem, mis tagab põneva päeva. Sel korral lisandus valemisse ka ligikaudu 50 autot, mis omakorda jagunesid nelja erinevasse klassi.
Teinekord juhtub muidugi, et autod ei jõuagi hommikustest ajasõitudest või esimestest eelsõitudestki edasi. See Supercar klassi Ford Focus leidis oma õnnetu otsa kahjuks juba väga vara. Leedulasest sõitja kiirustati kontrolliks ka haiglasse, kuid õnneks mõjutas see pauk vast rohkem rahakotti, kui tervist.
Tegelikult ei tule ükski õige autospordifänn muidugi vaatama teiste ebaõnne ja õnnetust. Tähtsaim on kahtlemata vahetu võitlus ning kohtade jagamine. Sel võistlusel oli veel jagada lausa 2 meistritiitlit. Supercar klassis heitlesid selle nimel põhirivaalid Ruve Veski ja Helmet Palm. Ja milline võitlus see oli…
Kaarte segama ja asju kindlasti mitte lihtsamaks tegema olid tulnud ka konkurendid lähiriikidest. Silvo Viitanen näitas, mida suudab ja päeva lõpuks võttis ka kiireima ringiaja oma nimele. Uhke on vaadata väga võimsaid ja tuldpurskavaid väikeautosid – poekärusid liikumas pidevas libisemises ja nelja rattaga kaapimas ka asfaltil.
Väliselt liiga palju hambaid ei näita, kuid tegelikkuses on jõudu küll ka Ford Pumades.
Tiitel oli jagatud vaid Super1600 klassis, kuigi osavõtjaid oli seal kõige rohkem. Rallikrossi süsteem on selline, et esiteks sõidetakse ajasõidud, mille alusel pannakse võistlejad eelsõitudesse. Kõigil on võimalik sõita kolmes eelsõidus, ühisstardist neljakesi koos. Neist kolmest sõidust arvestatakse kahte parimat tulemust, mille alusel jaotatakse võistlejad finaalidesse.
Kulbilohus toimusid lausa kolm finaali – A, B ja C. Nimelt sõidavad ühes finaalis koos maksimaalselt 8 võistlejat. Iga finaali kaks paremat saavad sõita ka järgmises. Kui mingil põhjusel peaks eelsõidud ebaõnnestuma, annab see siiski võimaluse tõusta kasvõi A-finaali võitjaks.
A-finaali, kui ka võistluse võitjaks tuli juba endale meistritiitli kindlustanud Janno Ligur. Varasemalt sõitis ta punase Lada Samaraga, kuid see kord oli rajale toodud uus Škoda Fabia, millega ka Euroopa Meistrivõistlustel saadi esimese eestlasena S1600 klassis punkt.
Läbi finaalide võitles aga noorteklassi meister Casper Eerikson, alustas ta alles C-finaalist, kuid võitis selle, sai B-finaalis teise koha ning sõitis A-finaalis end kuuendaks. Igati tubli saavutus, arvestades seda, et kahes finaalis tuli alustada eelviimaselt või viimaselt kohalt.
Tulles tagasi aga meistritiitlite jagamise juurde. Touring Car ehk tagaveoliste autode klassis oli enim võita, kui ka kaotada Kalmer Vahtil. Tegemist on lausa rajaga, kust elab saja meetri kaugusel. Kui raja äärest oleks olnud võimalik näha tema kiivri taha peitunud silmi ja näoilmeid, siis võidujanu olnuks kohe näha.
Koos Rommi Pukiga pakuti väga vaatemängulist etendust juba eelsõitudest saati. Teinekord oli näha ehk liigsetki entusiasmi ja agressiivsust, kuid ilmselgelt pidi meistritiitel kodurajal kätte tulema.
Hüppel möödumine, motoks kahtlemata rubbing is racing.
Ja tulemuseks Rommi spinn.
Muidugi võib kõike juhtuda, kohal olid ka teised kiired konkurendid, kes sugugi ei leidnud, et kahe mehe omavaheline jagelemine peaks jääma vaid nende endi otsustada.
A-finaalis langeski Kalmer tahaotsa, lükati ehk veidi väljagi ning pidi hakkama ettepoole võitlema. Teinekord lihtsalt on näha, kuid võidusõitja lülitub mingile teatud režiimile ning kukub lammutama. Üldiselt siiski heas mõttes.
Asju ei teinud lihtsamaks konkurentide autodelt küljestpudenevad tükid, ega ka sõiduvead. Kõik, mis rajal ees, aeglustab. Aga juhtus pea uskumatu, tiitlivõiduks oli vaja Rommi esikoha puhul teist kohta. Abiks olnuks ka kiireim aeg. Mõlemad asjad nimelt saavutatigi!
Supercar klassis osales igati huvitavaid eksemplare, mida harva rajal näeb.
Näiteks selline Leedu BMW 325iX. Kui jagatanuks kõrgeima ja kaugeima hüppe tiitlit, siis tõenäoliselt saanuks selle temale omistada. Mis siis, et järgnes väljasõit.
Jarmo Võsa oli sel korral rajal Škoda Fabia asemel Ford Fiestaga. Sõitude aegu arvestades oli tõenäoliselt tegu õige valikuga, kiirust jätkus. Närvikõdi samuti. Kes tähelepanelikumalt pilti uurib, näeb ka purunenud rehvi, mis ühes eelsõidus veidikene hoogu maha tõmbas. Kuid sellest end segamata lastes oli A-finaali esirea koht kindlustatud.
Nii hästi ei läinud aga kahjuks Risto Lepikul, kes finaalidesse seekord välja ei jõudnudki. Tema auto näol on tegemist väga huvitava Ford Escortiga.
Uue auto rajale oli rajale toonud ka Otto Täht. Ilmselgelt on kujunenud populaarseimaks krossiautoks Mitsubishi Lancer Evo 6. Sellised masinad on figureerinud esikolmikus juba hooaegu ning tõenäoliselt ei kao sealt ka lähitulevikus.
Kahjuks ei pidanud aga kardaanirist valule vastu ning ühe eelsõidu stardis andis järele. Muideks juhtus sama ka tiitlipretendendi Helmet Palmiga. Kuigi mehe mehaanikud alustasid kohe tööd (lausa nii kiirelt, et Helmet sai veidi vale rajaltlahkumise tõttu hoiatusegi), jõudis vaid ühe eelsõidu teha ning pidi startima B-finaali viimaselt kohalt. Ülipõneva päeva jaoks oli valem leitud.
Ruve Veskile oli see kahtlemata lootustandev. Tiitli võitmiseks pidi Helmet lõpetama 4.kohal või kehvemalt. Kui Palm startinuks A-finaalis Ruve kõrvalt nagu kombeks, olnuks võistlus palju keerulisem. Sellel hetkel olid aga kaardid veel kõik avatud, Ruve kasuks rääkis endiselt veel ka parima aja lisapunkt…
Start antud, läks asi pingeliseks. Helmet muidugi võitis B-finaali ning startis eelviimaselt kohalt A-finaalis.
Tema ees kiired konkurendid ning tegemist kui palju. Hea start tõstis Helmeti aga kohe mitu korda kõrgemale ning nii ta sealt tagapoolt noppima hakkas.
Kõik oli veel võimalik, kui järsku maandus hüppest tulles teisel kohal sõitnud Jarmo Võsa veidi kehvasti ning midagi andis vedrustuses järgi. Spinn seejärel oli paratamatu. Mees sai küll veel liikuma ning polnud küll aeglane, aga ilmselgelt pidi sõites kõvasti vaeva nägema – kurvides libises auto teisiti kui oleks pidanud.
Helmet aga muudkui tõusis nagu hullumeelne, kasutas iga võimalust, ka siis, kui neid pidi ise looma. Rippuvad stanged on võidusõidus igati normaalne nähtus.
Kas just Helmeti enda, kuid kellegi poolt “loodud” möödasõiduvõimaluse tulemused paistavad eriti hästi välja. Helmet Palm tõusiski kõrgemale kohale, kui neljas. Nimelt kuulus temale pärast seda julget sõitu poodiumi viimane aste. Ja mees igati ka vääris kättesõidetud kohta.
Ruve Veski juhtis küll kogu sõitu, ei pidanud ka Jokkeri võtmise järel võitlema, kuid alati sellest ei piisa. Ühe punktiga oli meistritiitel kaotatud ning hooaja lõpetamisel tuleb võtta vastu teise koha medal. Õnneks on see võimalik aga lisada juba ringrajal võidetud kahe kuldse ja ühe hõbeda kõrvale.
Marko Jokinen või Andri Õun? Selgust toovad klaasile kirjutatu koos võistlusnumbriga – autod on nimelt äravahetamiseni sarnased.
Sel korral siis nii! Hõbedamees Veski on igatahes saavutatuga rahul. Tuletades meelde esimese (ühines sarjaga alles teisest võistlusest) võistluse eelset kommentaari: “Esimene hooaeg selline proovikas, äkki ei sobigi rallikross.”
Ehk on püüdagi midagi järgmisel aastal?
PS: Kõikide ilma vesimärgita piltide eest tuleb tänada Linda Klooster’it.
Ootamine on igavesti tüütu tegevus. Lootmine aga pidi olema lollide lohutus. Õnneks kõik see laupäeval lõppes, sest uhiuuele Audrurajale lasti lõpuks peale pikalt piinelnud OpenTracki seltskond.
Järjekorralt 36. sõidutreening oli igas mõttes ajalooline. Esimest korda uuel rajal, uues formaadis ja rekordarvu osalejatega, lisaks möödus esimesest sellisest üritusest täpselt 10 aastat! Kõik need nüansid tekitasid omamoodi värina, kui Tallinnast tulnuna tegin vasakpöörde rajaviida suunas ja jõudsin tuttavate väravateni. Kui varasemalt oli sealt juba kogu pitlane silmale nähtav, siis seekord tekkis hämming- kõik oli teistmoodi. Õnneks meenus foorumist loetu, et tuleb kohe uuesti paremale keerata ja nõnda mööda looklevat uut asfalti jõudsingi tulevase Eesti mootorispordimeka südamesse. Ütleme ilma igasuguse liialduseta nii, et ma olin sõnatu. See, mis silme ees avanes, oli mälupildi koopia välismaalt. Sealt, kus on “päris” ringrajad “päris” asfalti ja kõige muuga juurdekuuluvaga. Julged 10minutit ei pannud ma tähele ühtegi autot, sest selleks ei jagunud silmi. Pigem üritasin tuvastada oma füüsilist asukohta, sest kõik nähtav oli uus- rajaosa, parkla, ehituses boksid, Gatebil´ilik betoonsein.
Ma väga tihti sõnatuks ei jää aga laupäeval kell 11 ma seda olin. No ajupooled ei suutnud uskuda, mida silmad signaalidena sinna saatsid. Isegi kui rajaehitusele roheline tuli anti. Isegi kui kopp maasse löödi. Isegi veel siis, kui esimesed uue asfalti pildid Facebooki ilmusid. Lihtsalt nii uskumatult ebareaalne ja kauge tundus see kõik. Aga nüüd, kahel jalal süsimustal hirmsuurel asfaltplatsil seistes ja 360kraadi ennast pöörates, tuli see reaalsusehaamer kolaki lagipähe – meil on Eesti riigis LÕPUKS oma korralik ringrada. Ja iga mats saab tulla tänavalt oma autoga ja seal sõita. Õppida. Nautida. Mootorisportlased, fännid, pealtvaatajad saavad tulla üle riigi, lähiriikidest, kasvõi teisest maailma otsast ja meil ei ole häbi viia neid ringrajale. Vastupidi, meil on võimalus uhked olla.
Mul on kohutavalt hea meel, et inimesed kutse 36. OpenTrackile nõnda hästi vastu võtsid ja vanade heade aegade tormakusega ennast ära registreerisid. Oldi ju kaua oodatud rajalepääsu andes sedasi ka korraldajatele lisajõudu asjaga edasi tegeleda. Üle 80 masina nii siit,Soomest kui Lätist. Inimesi nii karvaseid kui sulelisi. Mõnus oli käia ringi, vaadata rahvale silma sisse ja koos tõdeda: “lahe, raisk!” Ebareaalne ja lahe.
Olgu kohe tõdetud, et uus rajalepääsu süsteem toimis vähemalt kõrvaltvaadates kui unelm. Avatud pitlane tunniste sessioonidena andis kõigile võimaluse sõita ennast ja autot peast soojaks. Isegi poolest päevast alanud vihm ei viinud fiilingut sõitjatel alla, iga läbitud meeter uuel rajal oli kui mitte kulla, siis hõbeda hinnaga. Rada vajas ju õppimist, sest lisaks uuele rajalõigule muudeti ära ka suurem osa vana. Ja tegelikult oligi pigem tegemist omamoodi eelvaatega järgmisele hooajale, sest rada ja boksialad veel päris valmis pole. Kuigi töö käib kibekiire ja nagu ka nähtud, siis nädalavahetustel.
Paneme siia hunniku rajalkäinutest (nii autod kui inimesed) pilte. Ja kuna Petrolheads läks samuti üle mitmele uuele elemendile, siis sobib see lugu meie uue välimusega blogi avalooks imehästi. Nautige!
Rajal käis igasugust tehnikat. Alates tehase sportlikest peresedaanidest…
…kuni kodukootuteni.
Oli lihtsaid töötubasid…
…ja parajaid kunstiteoseid.
Soomest oli saabunud sõiduhuvilisi erinevate sõiduvahenditega üllatavalt palju. Enamus olid Porsched.
Aga esindatud oli ka BMW ja selle kiiresõidu mudel M3.
Uuem M3 ja juba 4-ukseline.
Jesper Saron tõi rajale Allan Tigase E36Cupi auto. Iga treenitud ring, mäletate, kullahinnaga.
See 325iX oli slikiga päris kiire, kuigi omanik oli sellega esimest korda rajal.
Ja siis läks sõiduks!
Sirgel tekitas Markuse Skyline vinget heli.
Pärnu oma poiss Reimo Pavelson ja tema RS4. Tänavarehviga 1.32
Päeva nobedaim mees oli Tarmo Sild oma GT3 RS´ga.
EVO erinevaid mudeleid oli rajal mitmeid.
Ferrari oli oluliselt eksootilisem nähe.
Seda ei juhtu just tihti, kui Lada möödub Ferrarist. Siiski on kontseptsioonid “natuke” erinevad.
Silmaga näha, et kiire.
See masin sinna olustikku sobib.
Iga käiguvahetus tekitas väljalaskest poolemeetrised tulelondid.
Jesperi stiilinäide betoonseinast möödumisel.
Muidugi Tarmo autot oleks võinud kohati käega katsuda, nõnda lähedalt möödus.
Cardo E28.
Sõitu tulid nautima ka paar driftiautot. Team Ghost oli seekord platsis S14´ga, mida vaheldumisi kruttisid Luht ja Klemets.
Markel Voit tegi samuti tutvust ringrajasõiduga. Selleks oli ta tuulutama toonud oma RX7.
Porsche on loodud rajale. 6 masinat mahtus esimese TOP7 sisse. See peaks midagi ütlema.
Vahepeal lasti hea maitsta OpenTracki juubelitordil.
Mida siis vaheldumisi jagasid ürituse loojad ja eestvedajad Avo Elme…
… ja Peep Pihotalo.
Kaspar, Jesper ja Joonatan?
Driftikunn Taavi “Tomz” Toomara mureliku näoga. Ju aimas ette, et pidamist ei ole ega tule.
Tehnikamured lõpetasid Meelis Annuse tööpäeva varakult.
Andres Hall ei tohiks nii mõtliku näoga olla, sest tegelikult võiks talle ausamba püstitada. Isegi Tallinna tasuta ühistransport pole nii kõva sõna kui Audru ringrada.
Markus Trei talitas targasti ja kutsus ringrada õpetama Madis Kasemetsa. Kõige targem on ikka õppida spetsialistidelt.
September oli ütlemata pidupäevane kuu. Audiklubi sai 10, OpenTrack sai 10, Audrurada avati sõitmiseks. Peame olema rahul, peame.