Tänu Andres Halli ja A2 Racing MTÜ ning veel paljude inimeste meeletutele pingutustele sai Audru rajale osaks suuremat sorti rahasüst, et olemasoleva projekti kohaselt ehitada välja praegusele rajale ligi kilomeetrine pikendus.

Kuna suure tõenäosusega on uuel aastal rada kardinaalselt muutunud, seda tänu uuele rajakattele ja uuele rajaosale, siis viimase ametliku autosõidu üritusena oligi väga paslik Open Trackile lisada tiitel – vana raja ärasaatmine.

Kuna pean end osaks Eesti ringrajasõidu minevikust ja ka olevikust, siis ei olnud mõeldav selliselt ettevõtmiselt puudumine. Mõned nädalad tagasi otsustas meie kallis Lada taaskord vimka visata, ning mootori ülekuumenemisest põhjustatud vigastused nõudsid taaskordset põhjaliku mootoriremonti. Terve laupäevase päeva pusisime garaažis, et masin pühapäeva hommikuks sõitma saaks. Õnneks ei pidanud me enda oskustes pettuma ja juba kella kolme ajal päeval tulid kuuldavale esimesed hääled uuest mootorist. Kõik paistis olevat tip-top ja sellisena ta kärupeale aetud saigi.

Pühapäeva hommikul valitses rajal huvitav õhkkond. Kõik sinna kogunenud autosportlased olid kuidagi ootusärevad. Ikkagi ju viimane kord sellel rajal. Auto kärupealt maha, regamine tehtud jäin ootama koosolekut. Seal tutvustati päevakorda. Esimene sõit viis turvaauto taga rajale, et tuletada meelde kus täpselt need kurvid ikka asuvad. Mõni ring tasakesi sõidetud, said soovijad edasi suunduda läbi Pärnu linna kulgevale paraadile. Kuna üritus oli nii linnavalitsuse, kui kohalike võimuorganitega kooskõlastatud, võis sellest osa võtta ka võistlusautoga. Karta on, et kõik kohale tulnud rinkapiloodid sellist ainulaadset võimalust kasutamata ei jätnud, ning lisaks tänavalegaalsetele opentrackeritele kuulusid paraadirivvi ka paar Estonia vormelit ja hunnik kereautosid. Marsruut kulges üle Siimu silla, Tallinna maantee ristist keerasime paremale, sealt üle kesklinna silla ja teatri eest tulime tuldud teedmööda tagasi rajale.

Kuna Lada mootor oli veel värske, siis enne ajakavas ettenähtud demosõitu ning warm-up´i lubasid korraldajad mul testi mõttes kaasa sõita ka ühe tavasessioon. Kõik paistis toimivat ja seda kinnitasid ka datalogist saadud andmed. Eelpool mainitud sõidud leidsid aset alles päeva keskosas, ning tänu sellele sain niisama ringi vaadata ja kohalviibijatega peatselt ajalukku mineva rajaga seoses lugusid rääkida, kuulata ja meenutada.

Juttu jagus nii siia…

kui sinna

ja mujalegi

Opentrackil osalenud kodanikest näitas kuival rajal parimat minekut Tarmo Sild Porsche GT3 RS-il. Temale järgnes Dodge Viperil kihutanud Roul Liidemann, kes kurtis iseenda kehva ettevalmistuse üle. Auto pidavat hea olema. Kolmanda aja sõitis välja Ander Tenno Porsche Boxteril.

Tarmo Sild – 58,657

Roul Liidemann -1:00,544

Ander Tenno 1:01,197

Vahepeal sadama hakanud vihm muutis rajaolud küllalt ettearvamatuks, kuid sõitjaid see ei heidutanud, ning suuremaid eksesse ette ei tulnud. Korra lahkus ühel Mitsu Evol vasak esiratas, kuid omanik uskus pigem enda rattamutrite kinnitamisoskuse puudulikkust, kui tehnilist riket.

Kiiresõidu nautlejaid oli palju…

üks erilisem kui teine

Mõni oli suisa kodukootud

Bemmi Cupi mees Taavi Klooren nautis sedapuhku nelikveo võlusid

Õnneks lõppes sadu parasjagu ennem soojendussõitu ja rajale läksin slikkrehvidel. Pidevalt kuivaval rajal oli sõidukiirus mõnusalt tõusva tempoga, mis sobis mootori sissesõiduks ideaalselt. 20 minutit kestnud sõidu lõpuks jõudsin ringiajaks sõita 1:04,2. Üllatuseks oli see ka ühtlasi kiireim aeg ning demosõiduks olin kindlustanud parima stardipositsiooni.

Teisest ruudust startis Andres Hall

Enne starti tehti demosõidus osalejatele oma väike briifing, kus lepiti kokku, et päris kupatamiseks ei tohiks lasta asjal minna, sest kohapeal polnud ei tuletõrjet ega kiirabi, piisavas koguses lipumeestest rääkimata. Lubasime, et hoiame end vaos, sest mõisa peale ju sõit ei käinud.

Tõsine jutt nõuab tõsiseid nägusid

Vanameister Meelis Telliskivi kuulas juttu oluliselt pingevabamalt

Enne kereautode demovõistlust oli järgi vormelite käes, keda oli kohale tulnud neli. Kõik olid Estonia 21 tüüpi sõidukid, ning nende sõit kestis 10 ringi. Sisuliselt muuseumieksponaatidel kihutanud mehed olid Marek Kiisa, Jaak Kuul, Taavi Kroon ja keegi Albertas. Kenasti üksteise taga sõideti ringid lõpuni ja ajalooline vaatepilt paitas mõnusalt sarvkesta.

Marek Kiisa kuulab veel viimaseid nõuandeid

Edasi oligi kord kereautodega meeste käes. Soojendusringi meile ei antud ning peale autode ruutudesse paigutamist andis Avo Elme rohelise lipuga stardi. Sõiduringe anti see-eest eeskujulik 15. Pääsesin kenasti minema ja hakkasin vahet kasvatama. Eesmärk oli kiirelt hea aeg ära sõita, sest rehve enam palju ei olnud. Neljandal ringil õnnestus 1:02,1 kirja saada, ning sealt alates hakkas tempo langema. Iga ringiga nägin peeglitest hirmsa hooga lähenevat slikkrehvidel kihutanud Cup-i bemmi, mille roolis istus Indrek Nilson. Mõni ring ennem lõppu andis otsad Eiki Eriste poolt roolitava Gaz-24 (maakeeli Volga) jahutussüsteemi mingi detail, ning uued kurvid täitusid libeda ollusega. Liigseid riske ei tahtnud võtta ja tulin sealt küllalt vaikse hooga läbi. Nilson võttis aga vähe suuremaid riske ja eelviimase ringi eel oli päris ohtlikult lähedale jõudnud. Enne uut kurvi tuli kõrvale ja pressis mööda, õnneks oli tal hoogu pisut liiast ja nõelasin koheselt tagasi. Jäin siiski ette, kuid sirgel suutis ta kenasti tuules istuda ja eelviimases kurvis oli oodata möödumiskatset. Pidurdasin võimalikult hilja – vahest isegi liiga hilja, auto läks kergelt lappama ja kaldusin trajektoorilt välja. Indrek sai kõrvale ja ruudulipuni kihutasime täitsa kõrvuti. Milline finish meid hästi teeninud rajal! Paremat ei oska enam ausaltöeldes tahtagi. Lisaks üldisele rahulolule valmistas meelehead ka tõsiasi, et ligi 25 ringi päris korraliku tempoga sõitmist pidas auto kenasti vastu ja hilisemate kontrollvaatluste ja mõõtmiste käigus ei tuvastanud me samuti ühtki kõrvalekallet.

Kui Avo polnud parasjagu ametis korraldusliku poolega, siis proovis ta rajal oma Fordi taltsutada

Rinkapillidest olid valdav enamus Cupi BMW-d

Tavalisest Peugeotiga OpenTracke külastav Henrik oli seekord “päris” rinka masina roolis

Sekka sattus veel mõni Super1600 masin

Peebu Porsche kahjuks üle mõne ringi vastu ei pidanud. Põhjuseks purunenud bensiinivoolik.

Rehve vahetades sai selgeks tempo languse põhjus. Vasakust esirehvist paistis rohkem nööri ja traati kui head musta asja ja ka teistel rehvidel polnud kulumismärke enam näha. Vedas, et lõpuni pidas…

Peale kerget toibumist kutsuti kõik, nii demosõidul kui OpenTrackil osalenud poodiumi ette, et soovijad saaksid hea sõnaga meenutada möödunud aegu ja arutada tuleviku üle. Sobilikult pakuti peale sõnavõttu mulisevat ja soovijad said ringraja aerofotole oma nime või autogrammi lisada. Antud pilt raamitakse ja osake ajaloost leiab koha uue rajahoone fuajee aukohal.

Siinkohal tahaks tänada kõiki, kes on aidanud läbi aegade kaasa meie pisikese riigi autospordi arengule ja pole pidanud paljuks oma vabast ajast ja heast tahtest piisavalt loovutada, et täna on meil reaalne võimalus saada uhke rajakompleksi omanikeks. Tulevikus võib uuel rajal näha võistlemas paljusid võistlussarju isegi väljastpoolt Ida- ja Põhja-Euroopat ja heal juhul isegi mõnd maailmameistrivõistluste etappi.

Categories: Kurvisõit

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.